Õnnetu kingisaaja: miks ei lisata jõulukingile tšekki? Ma tahaksin kõik tagastada või ümber vahetada...

 (116)
Õnnetu kingisaaja: miks ei lisata jõulukingile tšekki? Ma tahaksin kõik tagastada või ümber vahetada...
Unspash / Mattheur Ferrero

Ma ei kannata midagi vähem kui mõttetuid viisakuskingitusi. Kingitusi, mis tehakse lihtsalt selleks, et midagi kinkida. Olen aastaid pakkunud perele välja, et teeks üksteisele loosipakid (igaüks saab ühe kingituse oma "salajõuluvanalt"), teeks kõigile kamba peale ühe korraliku ja kallima kingituse või mis kõige parem, ei teeks üldse kingitusi. Kellele seda stressi tarvis on? Ja kellele on tarvis neid lõhnaküünlaid, odavaid veiniklaase ja saunalinu?

Mina tähistan oma abikaasaha jõule alati kolmel korral: enda perega, tema perega ja meie ühiste sõpradega. Sõpradega teeme salajõuluvana, peredes ootavad aga kõik oma kingitust ja see on nii kohutavalt väsitav. Esiteks ma ei viitsi detsembris lisaks kõige kiiremale ajale tööl ka kingitustega tegeleda (mehe peres tuleb neid teha kuus ja minu peres kaheksa!). Kuid et nemad peavad seda armsaks ja toredaks traditsiooniks ja teevad meile alati kinke, siis ei saa me ka tühjade kätega kohale ilmuda. Proovin siis alati teha kingitused, mida isegi sooviksin... enamasti kinkekaardid või midagi söödavat, ei midagi mõttetut kappi või riiulisse. Aga vastu tuleb alati selline hunnik kola, et kahju hakkab. Näiteks... kes kingib jõuludeks jõulutähe!? Mida ma sellega pärast jõule peale peaksin hakkama? Lisaks pole see minu meelest isegi eriti ilus.

Mulle meeldib kui asju on vähe. Mul on vähe riideid, täpselt nii palju kohvikruuse kui tarvis, nii palju rätikuid ja voodilinu kui tarvis... Ma ei kannata küllust, asjade kuhjumist. Mulle võib kinkida pudeli head veini, šokolaadi, kinkekaardi... Ehkki olen seda aastast aastasse vihjanud, ei kuulata neid soove ja mõeldakse ise "mingi armas" kingitus. Eelmisel aastal sain kaks punast köögirätikut. Meie köök on sinistes toonides. Lisaks sain kohvilõhnalise küünla (öök!), rohelise salli (värv, mida ma kunagi ei kanna) ja tõesti, ka ühe kinkekaardi... tillukesse nipsasjade poodi, mis asub linna teises otsas ja kuhu ma ei jõudnudki. Unustasin kogu aeg ära, sest see ei jäänud kunagi tee peale.

Seotud lood:

Ohh, miks ma virisen. On ju tore, kui sul on lähedased, kes sulle mõtlevad ja sind kingiga rõõmustada sooviksid, aga mulle meeldiks kui meil oleks nagu Ameerikas: kingitusega tuleb kaasa ka kviitung, nii et saad selle soovi korral millegi muu vastu vahetada. Kinkijale jääb kinkimise rõõm ja saajale saamise rõõm, keegi ei kaota sellest midagi. Mis selles nii vale oleks? Miks mitte nii teha?

Kogun end juba jõuludeks, kus minu ees on kuhi küünlaid, odavaid komme, plastikust köögitarbeid ja raamat, mis mind ei huvita. Keegi võiks teha Facebooki mingi vahetame-kingitusi grupi. Peaks vist ise tegema...