Asi pole selles, et ma oma perega läbi ei saaks. Suhted on isegi liiga head, sest elan koos oma emaga. Jõuludeks tulevad alati õe- ja vennapered külla, siis on maja möllu ja rahvast täis. Minu jaoks on need koosviibimised aga alati veidi sunnitud ja ebamugavad. Kogu see kingimajandus, enda täis õgimine… õhtu lõpuks istuvad kõik hoopis oma nutitelefonides, eriti lapsed ja see on kurb vaatepilt. Kingid pakitakse lahti ja siis ollakse iPad-ides edasi. Ma ei taha selliseid jõule. Pigem aitan väikeseid (jõulu)imesid ilmale ja olen nende siiraste emotsioonide virvarris.

Olen lapsi ilmale aidanud vana-aastaõhtul, arvukalt jõuludel ja loomulikult igal muul erilisel päeval, mil sündida (emadepäev, lastekaitsepäev… ja te ei kujuta ette, kui paljud lapsed otsustavad sündida näiteks oma ema sünnipäeval või vanemate pulma-aastapäeval!). Armastan oma tööd läbi ja lõhki, mis siis, et nii palju kui selles on ilu ja rõõmu, on selles ka kurbust ja valu. Ja keegi ei ütle, et ka jõuluõhtul ei või olla mõni kurvem ja raskem sünnitus… aga just seetõttu tahan ma olla tööl. Tunnen, et olen seal, kus mind päriselt vajatakse.

Kolleegidega suheldes olen saanud erinevaid arvamusi. Mõni ütleb, et ei jõua ära oodata, et saaks perega aja maha võtta. On ka neid, kes minuga nõustuvad, et tunnevad end tööl vajalikumana. Ehk on asi selles, et mul pole veel abikaasat ega lapsi. Kõik võib muutuda. Aga seni… Ma tõesti aitan pigem naisi ja nende väikeseid silmaterasid kui söön kaheksa verivorsti, joon veini peale ja kahetsen seda järgmised kaks päeva.

Oma perele ma seda öelda ei julenud. Ütlesin, et seekord sätiti graafik lihtsalt nii. Ütlesin seda ka eelmisel aastal. Ma ei taha neile haiget teha, aga pean kuulama oma südamehäält.