Pilguheit jõulumemmede kirevasse ellu! Kolm praeguse hooaja populaarseimat naist, kes teavad täpselt, kas oled olnud halb või hea
Alustame Astist.
Asti ütleb, et heal lapsel on mitu nime: "Mina olen jõulumoor! Olen seda olnud kogu oma elu. Ja see ei kõla üldse halvasti, sest eesti muinasjutuski oli moor ikka oma taadile kõige armsam. Nii minagi oma taadile!" Asti on üks pisut edev jõulumoor, kes armastab lusti ja isegi natuke krutskit. "Suured inimesed unustavad lusti ära, peab olema hirmus tõsine ja kõige tegemist keelama ja üldse mitte selgitama, miks 'ei' öeldakse. Meil on ikka nii, et kui me taadi ja abilistega uusi asju loome, teavad kõik, et ühegi idee peale ei tohi kohe 'ei' öelda!" Asti arvates tuleb arutada, argumenteerida, arvata ning mõtestada ja tänu sellele on nad tihtilugu saanud tehtud väga vahvaid asju.. või siis mõne rumala asja tegemata jätnud.
Jõulumooriks ei saa lihtsalt hakata, selleks saadakse vanusega: "Enne oled lihtsalt üks noor tüdrukutirts ja ega ükski tüdrukutirts siis memm olla taha!" Asti ja tema taat on juba kaua aega koos olnud, aga jõulutöödele hakkas taat teda kaasa võtma umbes 15 aastat tagasi. "Lihtsalt nii tore on koos olla, et ei taha nagu õhtuid või siis lausa pikki nädalaid teineteisest eemal olla ja pärast teda tüüdata, et 'räägi lugusid, mis sul juhtus'. Nüüd on meil vastastikku üksteisele lugusid jagada, sest igaüks näeb olukordi läbi oma silmade ja tihtipeale näeme me hoopis erinevaid asju," räägib Asti.
Kindlapeale on jõulumoor juba kaugelt äratuntav. Nii on ka Astil mitu paraadkostüümi. "Kuna üsna tihti öeldakse meile taadiga, et me oleme nagu muinasjutt, siis oma viimase seeliku lasin ma õmblusmamslil õmmelda ka nagu muinasjutu." Asti jutustab, et tema kleiditraksi sees on saladus, sest vahel oli taadil pikast saanisõidust hääl ära ja ta pidi rohtu võtma, alati oli lusikas kadunud! Nii õmbles õmblusmamsel Astile kleiditraksi sisse saladuse, et lusikas saaks seal küljes seista.
"Moori kleit peab ikka olema põnni jaoks ja sellepärast peab kleidil olema palju taskuid, kus kommi hoida!" kirjeldab ta oma riietust, "Taskud peavad olema erineval kõrgusel, sest inimesed on erineva pikkusega ja siis saavad nad ise taskust kommi võtta, kui mina neile samal ajal pai teen!" Lisaks taskutele armastab Asti ka pitsi ja satse, tal on mitu kübarat ja kübaranõela.
"Minu taat armastab väga lipsu kanda, aga habeme alt ei paista ju lips välja! Lipsud on tal aga uhked, tahaksin neid kõigile näidata. Nii lasingi taadi lipsud endale kleidile šlefiks õmmelda." Ka soengut vahetab ta tihti: "Taat küll on öelnud, et ma ei tohiks nii edev olla, aga tegelikult ma saan aru, et talle ikka meeldib see."
Asti paneb südamele, et igal naisel peab olema oma sinine saladus ning ka temal on see olemas, aga kus, see jäägu (sel korral) saladuseks!
Pandeemia tõttu tulevad pühad sel aastal teisiti. Nii ka jõulumoor Astile ja tema kaasale: "Meie taadiga saatsime kõigile sõpradele kirja juba augustis, et saame kokku teises kohas. Nii läheme me kaasa metsa matkale või kohtume perega nende koduhoovis jõululõkke ääres. Pakume ka võimalust jõulupere virtuaalseks tervituseks läbi kingikeskkonna." Muidu on Asti ja tema taat igal aastal 24. detsembril Tartu raekoja uksele koputanud ja linnapea ning EELK Lõunapiirkonna piiskop on siis jõulurahu välja kuulutanud. "Ses mõttes ei muutu ju midagi, ka sel aastal tuleb jõulurahu ja jõuluaeg."
Astil on jõuludega seoses ka pisike mure. Nimelt on jõulukingituste ületähtsustamine tema arvates ära rikkumas kõige tähtsamat. "Kui need ühel päeval korraga saadavad kingitused jagada tervele aastale, oleks igal asjal suurem väärtus ja taadiga, kelle tulekut oodatakse terve aasta, saaks törtsu juttu ka puhuda!" räägib Asti ja lisab, et vanemad võiksid jõuluajal lapsi vähem nende abiliste ja sussiga hirmutada.
"Oleme vahel saanud vanematelt palveid, et hurjutage last, et ta ikka paremini õpiks, aga oleme ka pidanud kuivatama põnni pisaraid, kelle ootusärevus plahvatab nagu vulkaan, kui TEMA ISE ruumi astub." Sellisteks puhkudeks ongi hea, kui on kaasas moor, kes on Asti sõnul turvaline, kes aitab suure habemega mehe hirmust ruttu üle saada. "Ma ikka vahel palun lapsevanematel maha kükitada ja vaadata, kuidas maailm tundub lapse kõrguselt. Las ta olla teie süles, las laps vaatab taati teie silmade kõrguselt, sest siis ta näeb tema silmi ja silmad on taadil nii ilusad ja sügavad! Pealegi on taat meil romantiline. Mina olen see krutski ja rõõm, kes kõik tantsima ja trallima paneb! Särtsu peab olema nagu säraküünlal sädemeid. Pärast kuuleme, et moori õpetatud tantse õpetatakse üle terve Eesti, nii suvel kui ka talvel!"
Muidu toimetavad nad Taadiga ikka tavalisi asju. Asti igapäevaelu on väga sarnane tavalise pereema omale. Tal on päevatöö, mis on seotud kas õpetamisega või iseõppimisega. Taat oskab väga paljusid töid ja Asti sõnul on nende kodus alati mingisuguseid töid vaja teha. "Me püüame jõuludevahelisel ajal muuta end nähtamatuks, isegi inimeste mõtetest me korjame end ära, et kohtumisrõõm oleks suurem," lõpetab ta.
Kuidas jõulumoor Asti ja jõuluvana Jolle endale koju kutsuda?
" Me taadiga pole ühtegi videot küll TikToki teinud, aga Facebookist leiab meid Jõuluvana Jolle ja Asti ning Instagramist samuti! #jollejaasti on meil olemas küll. Kingitus.ee oleme ka 10. detsembrini aktiivsed. Siis tuleb meie filmpoistel tööd tegema hakata, et kõik need virtuaalsed tervitused ära filmida ning saata ja siis ongi teele minek!"
Jätkame Manniga.
Mann on jõulumemm. Tema ülesandeks on olla jõuluvana tugi, parem käsi ja abiline. "Mina tegelen meie suurde kalendrisse külaskäikude kirjapanekuga ja lisan sinna ka päkapikkudelt saadud ülestähendused, kuidas pereliikmetel aasta läinud on. Kes on tubli olnud, sportlik ja abivalmis või kes jätab sokid laokile ja ei taha sugugi sõna kuulata." Jõulumemm Manni teiseks pooleks on jõuluvana Jasper, kes on juba natuke vanem ja kuna Mannil on nägemine teravam, loeb just tema kingipakkidelt nimesid ja Jasper saab need omakorda salmi eest kätte anda.
Manni viis jõulumemme koolitust läbima just tema päkapikust kaasa, kes enam mäletab, mis aastal või koguni mis sajandil see oli. "Jasper mõtles jõuluvanade treeningul osaleda ja nii ei saanud minagi käed rüpes istuma jääda. Olime siis päris noored, kuid nüüd oleme juba sadades peredes jõulurõõmu jagamas käinud!" räägib Mann.
Seljas on Mannil ja Jasperil ikka pidulikud jõuluriided: villased kampsunid, et külm ei näpistaks, valged kindad, punased valge äärega kuued. "Ega me mingeid kostüüme ja grimmi ei kanna nagu teatris tehakse. Me olemegi sellised!" Jasperil on taskus heade laste nimekirjaga märkmik ja Mannil nutimemmena kotis telefon ja kõlar, kust saab toredateks mängudeks või lauludeks vahvaid jõululaule kõlama panna.
Koroonahirmus tulevad jõulud ka sellele vanapaarikesele teisiti ja tuleb otsida alternatiive. Paljud lasteaedade jõulupeod toimuvad ilma vanemateta ja mõned peod peetakse õues. "Oleme ise pakkunud välja, et kui pidu jääks taadi ja memmeta, võiksime saata näiteks videotervituse. Külaskäikudeks oleme end varustanud visiiridega, siis on näod näha, näeme küll veidi teistmoodi välja, justkui nagu külalised kosmosest, aga kaitsevad need nagu maskid ning jõuluõhtu saab veeta koos jõuluvana ja -memmega. Ühest perest teise minnes vahetame kindaid, peseme käsi ja puhastame oma visiirid ära, et kõik oleks turvaline ja saaksime ikka pühaderõõmu jagada. Enne pühi kavatseme kanda villaseid sokke, hoida ennast soojas, juua ohtralt teed ning püsida tervena ning seda ootame ka peredelt, kuhu külla läheme," räägib Mann ettevaatusabinõudest, mis on sel aastal lausa hädavajalikud.
Jõulumemme töö on tänuväärne. "Kõige meeldejäävamad on laste rõõmustavad näod. Nii tore on näha lapsi kasvamas! Meid kostitatakse tänapäevaste luuletustega, enam ei kuule "käbi, käbi, käbi" või "mina olen pisi-pisi.. tegelikult me ei võtagi neid luuletusi arvesse!" Neil, kes kardavad salmidega hätta jääda, pole vaja muretseda, sest Manni kaasal on alati kaasas ilusad jõulusalmid, mida saab vajadusel laenata ja ette lugeda. "Veel meeldib mulle kuulata vanemate pereliikmete lapsepõlves selgeks õpitud luuletusi ja laule. Need on täis jõulutunnet, headust ja rahu!" õhkab Mann.
Kui jõulupühad on peetud, asuvad Mann ja taat Jasper puhkama. Aga hästi natukeseks, sest nende töö ei saa mitte kunagi otsa. Varsti-varsti tuleb hakata uuteks pühadeks valmistuma. Koos pannakse kõrva taha, mida päkapikud räägivad, märgitakse üles kingisoovid ja tulebki kinkidejahile asuda. "Päris palju keerleb nende kinkide ümber, aga oleme alati rääkinud, et kõige tähtsam on ikka see, et on aeg aastas, mil küll väljas on väga pime ja sünge, aga saab pere ja sõprade seltsis aja maha võtta, koos olla. See ongi kõige suurem kingitus - mälestused, mis jäävad kogu aastaks südant soojendama."
"Meie taadiga püüame ikka nutikad ja nupukad olla - meil on Facebooki leht meie nimedega ehk siis Jasper ja Mann Jõul ja kuna oleme Eesti Jõuluvanade Seltsi liikmed, leiab meid ka sealt kodulehelt," räägib Mann, kuis seda vahvat paarikest endale koju kutsuda saab. Pole vaja teha muud, kui saata neile postkasti kiri ja külaskäik kokku leppida!
Viimaks jõuame Kai juurde.
Nüüdseks kolmandat hooaega jõulumemm Kai on suur laste lemmik. Ta korrastab taadi riietust ja kohendab ning kammib tema habet. Peab ju esinduslik välja nägema! Muidugi on tema üheks tähtsaimaks ülesandeks ka taadi kingikoti korrastamine ja sel aastal tuleb erilist tähelepanu pöörata sellele, kas taadil ikka visiir on ees! "Taadil on väga palju tööd ja igale poole ta ei jõua, vahel astun mina tema rolli ja külastan lapsi üksi," räägib Kai.
Jõulumemm Kai on lahke, hea jutuga, elurõõmus ja alati naeratava näoga ja välja näeb ta soliidne nagu taatki! "Minu eriliseks tunnuseks on kommisukk, mis on alati komme täis. Sinna peale on kirjutatud Jõulumemm Kai," kirjeldab ta.
Kai sõnul pole pandeemia neid veel ära hirmutanud: "Lapsed ikka ootavad taati või memme, sest keegi ei taha jõuluajal kingitusest ilma jääda. Selleks lepime kokku, kas jõuluüritus toimub toas või õues, millises ruumis ja et kõik oleksid terved ja hoiaksid pikivahet! Kallistused ja patsulöömised jäävad kahjuks sel aastal ära."
Jõulumemm Kail on ikka aastate jooksul meeldejäävaid juhtumisi olnud. "Kui jõulumemmena alustasin, külastasin mõningaid väikelinnasid ja asulaid, et endale reklaami teha. Astusin sisse ühte apteeki, kus oli tol hetkel palju kliente. Minu sisenedes jäid kõik üllatunud nägudega vaatama. Lõpuks kostus hüüe: "Oo, meie linnas on jõulumemm!" See oli soojendav tunne ja andis minu tegemistele veel hoogu." Vesteldes seal olevate klientidega, jõudis Kai ühe vanema härrani, kes vaatas teda üllatunult ja küsis: "Jõulumemm, kus on teie habe?" "Algul võttis tummaks. Huvitav, kas ta on siis habemega jõulumemme näinud, mõtlesin. Vastasin talle, et vaadake härra, jõulutaatidel hakkab habe kasvama siis, kui nad on päkapikud, aga memmedel siis, kui nad jõuavad hästi kõrgesse vanusesse. Mina veel nii vana pole! Ta lõi pea alla rinnale, suunas pilgu põrandale ja seisis seni, kuni apteegist lahkudes kõigile kauneid saabuvaid jõule soovisin."
Teine selline juhtum leidis aset suures saalis pensionäride peol, kuhu pidi saabuma üllatusesineja. Saalist kostus "Tiliseb, tiliseb aisakell" ja selle looga sisenesid jõulumemm ja -taat saali. "Inimesed hakkasid taskutest telefone otsima. Me olime nende jaoks suur üllatus, aga meie jaoks oli veel suurem üllatus, et meid igast nurgast pildistama hakati! See oli südantsoojendav elamus ja tundsime, et oleme staarid!" Mis siin salata, tegelikult ju ongi!
Kui jõuluaeg on läbi, asuvad Kai ja tema taat puhkama, kuid see ei tähenda, et memmedel käed-jalad tööd täis poleks: "Siis algab paraadmundrite puhastamine, parandamine ja võib ette tulla, et on koguni uut vaja!"
Jõulumemm Kai leiab Facebookist ja Eesti Jõuluvanade Seltsi kodulehelt: "Kas siis üksi või koos taaduga! Soovin teile kõigile rahulikke saabuvaid jõule, olge terved ja kandke maski või visiiri. Ja ärge unustage pikivahet hoida!"
