Nii nagu vast kõik suuremad peretülid, seisab ka see raha taga, täpsemalt minu arvamuse taga, et vanemad ei peaks andma kõiki oma sääste mu vennale,finantsiliselt igas mõttes läbikukkunud tüübile, kellele pank laenu ei anna. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas vanemad ise aru ei saa kui rumal see samm oleks, aga nemad näevad mu vennas vaid oma esmasündinud pojakest, kes on kõige tähtsam siin maamunal. Ja asi pole selles, et ma seda raha endale tahaks. Ei hooli sellest karvavõrdki, teenin ise tublisti. Aga need on mu vanemate säästud! Kõik, mis neil lisaks väikesele majale ja maalapile on.

Avaldasin oma arvamust esialgu õige tagasihoidlikult, kuid kuidagi hakkas lumepall veerema. Teenisin ära vennanaise tohutu viha, vanemate pahakspanu ja loomulikult ei pea vendki mind enam suuremaks asjaks õeks. Aga kui see on palk, mida oma ausa arvamuse avaldamise eest tuleb maksta, siis las olla nii. Ema ütles, et perekond toetab üksteist ja kui mina seda ei tee, ei taha ma ka olla osa perest. Mul paluti jõululaupäeval külla minekuga end mitte vaevata. Kuidas saab üks ema nii öelda, ei mõista ma iial, aga venna eelistamine algas juba aastate eest kui mul meeleheitlik teismeiga oli ja vanematele palju probleeme põhjustasin. Olen sellest ammu välja kasvanud ja nende edukaim laps, kuid see pole nähtavasti oluline.

Millised siis on minu jõuluplaanid? Itta ma ei sõida, ostan endale midagi head süüa (ja kindlasti juua… ), vaatan jõulufilme… Võib-olla lähen ostan endale midagi ilusat kingituseks. Ehk ei olegi jõulud üksinda nii hirmsad. Harjumatud kindlasti, aga mu viha ja pettumus on suuremad kui kurbus ja valu, nii et küll ma hakkama saan.