"Sul ju lapsi ja peret pole, mis sul pühade ajal muud ikka teha on kui tööle tulla..."

Olen oma 15aastase tööstaaži jooksul töötanud viies erinevas firmas. Kui juhtide suhtumine töötajatesse muudes aspektides on erinev, siis üks asi ei muutu kuskil — üksikud inimesed pannakse jõulude ajal alati tööle!

Graafiku tegemine käib tavaliselt nii, et kõigepealt saavad oma soovid esitada väikelastega emmed. Siis küsitakse suuremate lastega naiste soove. Siis saavad vabaks kõik vanaemad ja abielupaarid ning siis, justkui oleks see kõik väga normaalne, teatatakse üksikutele käskival toonil: “Sina, Kaie, oled siis 24. detsembri õhtul ja 25. terve päeva tööl, Tiina tuleb 26. detsembril kaheksaks tunniks ning Pille saab endale vana-aastaõhtu. Kõik selge? Hakkame tööle!”

Ja nii on olnud igas asutuses, kus ma siiani töötanud olen…

Miks arvatakse, et inimesed, kes pole oma suhtestaatust töö juures avalikuks teinud, on üksikud ja õnnetud ning tahavad pühade ajal töötada? Ka “üksikutel” on vanemad, sugulased või sõbrad, kellega koos oleks tore pühasid veeta! Mina ei taha kogu aeg oma vanavanematele selgitada, et vabandust, aga ka seekord pean tööl olema, ei saa teie juurde Eesti teise otsa sõita. Tegelikult on mul ka kaaslane, aga ma pole sellest veel kolleegidele avalikult rääkinud. Oleks selle varem teatavaks teinud, oleks ilmselt vaba päeva saanud ka…

Vahetuste vahetamisest muidugi pole juttugi, sest need, kellele ülemus on vabad päevad andnud, ei taha sellest kuuldagi, et võiks jõululaupäeval tööl olla. Ülemus ise andis “lahkelt” vabad käed: kui leiad kellegi, kes tahab tööl olla, vaheta ära, mina kätt ette ei pane. Aitäh! Kui küsisin, miks minu arvamust ei küsitud graafiku koostamisel, vaatas ta mulle imestunult otsa ja ütles: “Aga teised on ju oma peredega, mis sul muidu olid ka plaanid vä? Sorri!” Graafikut ümber tegema ei hakanud, see oleks liiga suur jändamine. 

Nii ma olengi jälle jõulupühade ajal tööl. Peaks vist harjunud olema, aga ikka teeb kurvaks, kui teised lähevad koju ja mina jõuan sinna alles südaööl.