Võrreldes nõuka-ajaga on praegu ju see võimalus, et pere saab pühade ajal ka haiglas koos olla.

Meil kolleegidega Ida-Tallinna Keskhaiglas käib asi nii, et igaüks toob kodust kaasa midagi head ja pühadelaud saab kaetud. Kui vähegi aega, saab siis koos istutud ja üksteisele häid soove öeldud. Kingituste tegemise kommet meil ei ole, pigem on tähtsam see üheskoos olemise tunne. Seda üksteise märkamist on vaja – tihti me igapäevaelus ei pane tähelegi, kui olulised ümbritsevad inimesed meile on. Pühad ongi aeg, millal selle saab välja öelda.

Ega me patsientegi unusta, uue aasta saabudes soovime neile, kes ei maga, ikka õnne ja edu. Soovitakse meilegi vastu.

On ka vahel nii, et enne pühi astuvad läbi või saadavad pühadekaardi ja fotosid kasvavatest pisipõnnidest ka endised patsiendid – see on eriti südantsoojendav ja liigutav!

Jõuluüllatusi on aegade jooksul olnud veelgi. Kui pereema või pereisa on pidanud pühade ajal tööl olema, tulevad kodused uue aasta hakul ise haigla akende alla, et parimad soovid isiklikult edasi anda. Selle viimasega meenub mulle üks eriti armas seik, kus kolleegi abikaasa süütas meie rõõmuks ja silmailuks uue aasta esimesel tunnil haigla ukse ees õueküünlad....

Muide, meie haigla akendest on parim vaade vana-aasta õhtu ilutulestikule linna kohal!