Tüli majas: mees veab mind jõuluõhtuks oma pere juurde, mina tahaksin hoopis kodus olla...
Meie iga-aastane probleem on sel aastal eriti teravalt esile kerkinud. Mehe peres on traditsiooniks jõululaupäevaks nende juurde koguneda ja sinna tuleb alati palju rahvast, aga minu jaoks on jõulud vaikuse ja kodus olemise aeg ning suurt müra enda ümber ei salli.
Kodurahu huvides olen viimased neli aastat mehega kaasa läinud ja selle pöörase jõululärmi vaikselt ära kannatanud. Sel aastal aga tõstsin häält, kui mees ja ämm juba varakult plaanid paika panid ning kolmetoalises korterid voodikohti organiseerima hakkasid. Tegelikult rääkisin kallimale juba eelmisel aastal, et oleks nüüd aeg ka oma pere peale mõtlema hakata ja omad traditsioonid luua. Ta nagu noogutas ja tundus, et sai aru, aga mõtles, et ma teen ainult nalja.
Kirjeldan natuke olukorda, mis ämma juures igal aastal on. Sinna tulevad kohale mehe kaks venda ja õde koos oma peredega, vanaema, vanaisa ja mehe tädi oma perega. Kambapeale kokku tuleb seitse last, kõik erinevas vanuses. Kõik ootavad kingitusi, sest selles peres on kombeks kuusealune pakke täis laduda ja keegi ei tohi ilma jääda või teistest vähem pakke saada. Kujutage ette seda rahakulu…
Kogu see seltskond peab mahtuma ära kolmetoalisse korterisse. Õhtusöögi ajaks litsutakse meid kööki laua ümber, kust lahkuda tohib vaid ämma ja äia loal. Paar korda olen proovinud kahe tunni möödudes minema hiilida, aga siis äi kohe noomis: “No kus sul nüüd kiire hakkas, kohe joome kohvi ära ja siis läheme koos kingitusi jagama!” “Kohe joome kohvi ära ” tähendab muidugi seda, et vähemalt tund läheb veel.
Lauale pannakse tavalised salatid ja praeliha, ei mingeid verivorste ega jõulukapsaid, rääkimata glögist või mandariinidest. Olen proovinud ise jõuluroogasid teha või kaasa võtta, kuid nendega kupatatakse mind köögist väga kiiresti minema. “Meil siin omad söögid, me pärast maitseme su keeksi ka…”
Lapsed jooksevad ja karjuvad, pereliikmed jutustavad omavahel ja viskavad nalja ja minul kui “pere” uusimal liikmel on laua taga suurest lärmist peavalu ja surmigav. Aeg-ajalt meenub kellelegi mu olemasolu ja siis küsitakse möödaminnes, et kuidas siis tööl kah läheb ning sama kiiresti saab vestlus otsa ka ning pöördutakse tagasi oma teemade juurde.
Ärge saage valesti aru — mehe pere on väga tore ja mul ei ole tavalises olukorras nendega koos viibmise vastu midagi, aga ma ei taha enam oma jõule nendega koos veeta. Ma tahaks olla kodus, kus on ilus ehitud kuusepuu, nelkidega pikitud apelsinid igal pool lõhnamas, küünlad põlemas, glögi pajas auramas ja piparkoogimaja riiulil jõuluehteks. Kuulaksime mehega mõnusat muusikat, vahetaksime kinke, naudiksime teineteist ja pühadevaikust. Oma kodus saan ma minna magama ja ärgata siis kui tahan ja süüa nii palju jõulukapsast kui sisse mahub. Kuulata muusikat, lugeda raamatut, mängida mehega lauamänge, minna õhtul õue jalutama…oeh, küll see oleks mõnus!
Mees ja ämm on muidugi mu peale tulivihased, et ma nende peretraditsioonidesse nii julmalt sisse sõidan ja nagu ämm ütles: “kõik ära rikun”. Mees ei saa aru, mis vaiksetest jõuludest ma jahun, sellist asja pole ju olemas ja see on täiesti mõttetu jutt tema meelest. Ta pole nõus mulle vastu tulema ja vähemalt sel aastal kodus olema.
Ja nii ongi minu jõulud juba mitmendat aastat järjest rikutud, sest mehe ja ämma tahtmised on minu omast olulisemad. Võite arvata, millises meeleolus ma sellele rahvakogunemisele sel aastal lähen.
