20 aastat treenerina töötanud Maiki Ritslaid karjääri algusaegadest: koputasin uksele ja ütlesin, et siin ma nüüd olen, oskan kõike teha ja saan kõigega hakkama!
(2)
Milline oli esimene trenn?
Kergejõustik. Olen käinud käsipallis ja ka laskmises.
Keskkoolis alustasite mis trenni?
Keskkoolis ma hakkasin käima rühmatreeningutes; siis ma avastasin enda jaoks aeroobika. See meeldis mulle väga, see oli midagi täiesti teistsugust ja teised trennid jäidki tagaplaanile. Seal ma siis tagumistest ridadest ettepoole ronisingi. See tundus ikka nii minu värk.
Tegite esireas trenni ja unistasite, et saaks täiesti esimene olla?
Jah. Mulle tundus, et see meeldiks ja sobiks mulle. Nii see kuidagi läks. Läksingi koolitustele ja hakkasin tunde juhendama. Alustasin Tartust ja jõudsin Tallinnasse.
Esimene kord, kui seisite treenitavate ees — mäletate seda tunnet?
Oo, jaa. Hing värises sees, aga õnneks oli see uus klubi, mis just avati ja seal polnud palju rahvast. Sain vaikselt alustada. Jalg värises, hääl värises ja kindlasti läks midagi sassi. See tunne on mul meeles küll.
Mingil perioodil jõudsite Tallinnasse ja Reval-Sporti.
Jah. Aasta pärast. Siis ma tulin otse Revalisse, koputasin uksele ja ütlesin, et siin ma nüüd olen, oskan kõike teha ja saan kõigega hakkama. Ja siia ma jäingi. Tänaseks olen siin töötanud 20 aastat. Kuid kindel teadmine, et ma olen treenerina professionaal ja olen võimeline andma õiget nõu, tuli umbes viis aastat tagasi.
Mis teile töö juures enim rahulolu pakub?
Polegi ühte kindlat asja, vaid on kogu kompott. Rahulolu annab füüsiline pingutus ja emotsioon, mida ma trennist saan. Vahet pole, kas seal on viis või 40 inimest. Emotsioon on ikka sama. See tunne, kui ma olen milleski 100 protsenti sees ja seda iga kord. Ka peale 20 aastat on see tunne alles. Siis see ongi õige asi. See klubi on nii kodune, kus on loodud kõik võimalused selleks, et anda ennast treenerina parim. Tunnen, et siin mind hinnatakse ja arvestatakse minu arvamusega, mis on treenerile ülioluline.
Olete kindlasti kõrvalt näinud treenitavate edulugusid. Kui palju neid on olnud?
Neid ikka on olnud, kahe käe sõrmedel ma neid kokku ei loe. Selliseid edulugusid on väga inspireeriv kõrvalt jälgida. Olla hea nõu ja jõuga toeks, anda enda väike panus, see teeb meele heaks. Ja treenitava siiras rõõm saavutuste üle on minule parim kink.
Meie jaoks on oluline, et inimesed liiguksid järjepidevalt ja selle jaoks oleme koos väljatöötanud tugitreeneriprogrammi. Inimeste jaoks on oluline, et neist hoolitakse ja neil on olemas kolmas osapool, kelle poole pöörduda muredega. Tunnen siirast rõõmu, kui saan inimesi suunata õigele teele ja näen neid klubis regulaarselt liikumas. See on äge. Meie klubi puhul meeldibki mulle kõige rohkem see, et siin hoolitakse sellest, et inimesed leiaksid tee liikumise juurde ja minul on ainult rõõm selle juures viibida.
Just see muutus, mis inimesega toimub.
Just.
Kas see muutus on ainult väliselt või ka sisemiselt?
Mõlemad kindlasti, need käivad käsikäes. Kui välimusega rahul pole, siis oled ka sisemiselt natuke õnnetu. Ma arvan, et need muutused on nende jaoks olnud elumuutvad.
Mitu treenitavat on selle 20 aasta jooksul olnud?
Seda ma küll ei oska öelda, ka pakkuda mitte.
Treenite praegu ka ennast?
Treenin ikka, tasakaalu tuleb hoida. Jõusaal sobib hästi rühmatreeningutele vahelduseks.
Järjepidevus on tähtis?
See on tähtis. Kuna treeningud on niikuinii minu igapäev, siis ma isegi ei mõtle, et olen või ei ole järjepidev. Minu füüsiline koormus on päris suur, treeningud väga erinevad. Hetkel ei tunne millestki puudust.
Millised on läbi nende aastate olnud kõige tüüpilisemad vabandused, miks inimesed trenni pooleli jätavad?
Palju tööd. Kiire elutempo. Kool võtab palju aega. On suvi (kevad, sügis, talv) ja iga õhtu on juba planeeritud.
Need on kõige põhilisemad vabandused ja mul pole ka midagi kurja öelda, see on ikka inimese enda elu ja omad valikud. Loomulikult ma utsitan tagant, kutsun konsultatsioonidesse, süstin positiivsust jä särtsu, et ta ikka tuleks trenni, leiaks selle aja.
Tegelikult iga inimene võib oma eesmärgini jõuda, kui tal on järjepidevust.
Jah, 100 protsenti.
Mis on eesmärgini jõudmise juures kõige tähtsam?
Kõige tähtsam on soov muuta seda, mida tunned, et on vaja muuta. Peab olema sisemine soov ja tahtmine.
Olete ka küsinud inimestelt, miks nad muutuda soovivad?
Alati küsin. Vastuseks on rahulolematus kaalunumbri või peegelpildiga, stress, tervis või soov ennast välja lülitada, tühjaks laadida.
Kes või mis on teie motivaator?
Armastus töö vastu, see on number üks. Toredad motiveerivad rõõmsameelsed töökaaslased ja loomulikult kliendid, et nad saaksid hea fiilingu igast trennist. Tahan, et nad tunneksid, et ilma ei saa.
Kas nende 20 aasta jooksul on olnud ka keerulisi hetki?
Ikka on olnud. Kui noorest peast sai endale palju trenne võetud, siis mingi hetk küll jooksis kõik korra kokku.
Nii füüsiliselt kui ka vaimselt?
Jah, mõlemat. Tekkis mingi hetk, et ma ei suuda neid harjutusi teha, ei suuda seda muusikat kuulata. Kõik tundus vale ja see oli puhtalt ülekoormusest. Seda tuleb vältida.
Kuna teil on nüüd see kogemus olemas, siis oskate täna jälgida.
Jah ja tänu sellele ma oskan ka öelda ei.
Mis on ka tähtis.
Väga tähtis. Õigel ajal ja kohas tuleb osata ei öelda, kui ahvatlevad teinekord pakkumised ka ei tundu, sest järgmise ukse taga ootab kindlasti tuttav “sõber” ülekoormus.
Kui suurt osa mängib täna teie elus toitumine?
Väga suurt osa. Pean saama kindlatel kellaaegadel süüa, keha annab kohe märku. Söögiajad on mul paigas tänu sellele, et mul on kindel graafik nii töö kui ka vaba aja osas.
Aga spetsiaalset dieeti te ei pea?
Ei, kindlasti mitte.
Mida soovitate inimestele, kes alati ühelt dieedilt teisele hüppavad?
See pole mõistlik. Ma soovitan sellest loobuda. Mitte ükski dieet pole pikaajaline. Dieet ei saa olla elu osa. Sa ei suuda eluaeg oma soovidega võidelda ja maadelda. Sa ei jõua sellega mitte kuhugi. Pead vastu kõige rohkem paar nädalat või kuud. See pole jätkusuutlik. Ka keha annab sellest märku: jojoefekt, liialt kõikuv kaalunumber, stress, pettumus.
Tuleb leida õige tee, kasvõi näiteks treeneri abiga, mis sobituks elustiili, eesmärkide ja soovidega. Tee, mida käies tunned, et see on SINU tee. Tee, mis toob ellu naudingut ja rõõmu.
Kui sport ei omaks täna teie elus nii suurt tähtsust, siis mis tööd te teeksite?
See on väga hea küsimus! Mul pole sellele vastust. Kui ma oleks midagi võrdväärset leidnud, siis ma oleks seda juba katsetanud. Suure tõenäosusega oleksin siia tagasi jõudnud. Kui kirg on ikka ühes asjas sees, siis isegi ei kujuta ette, et võiks millegi muuga tegeleda.
Muusika mängib teie töö juures suurt rolli. Mille järgi te muusikat valite?
Muusikat ma valin loomulikult enda järgi. Valin selle, mis mulle meeldib, sest see peab mulle hoogu andma ja mind inspireerima.
Kas on ka mingi lemmik?
Konkreetse artisti fänn ma ei ole. Stiilidest on loomulikult omad lemmikud. Kui mulle meeldiks ainult ballaadid ja sümfooniad, siis oleks mul väga raske leida treeningutesse muusikat. Muusikal on minu töös väga suur roll.
Kui keegi oleks öelnud, et 20 aasta pärast annate intervjuud treeneristaažiteemal, siis kas oleksite seda uskunud?
Jah.
Maiki peamised põhjused, miks peaks trennis käima:
- Püsida tervena, parandada elukvaliteeti
- Olla elurõõmus
- Enesega rahulolu
- Olla õnnelik, nautida elu
Siis laabub ka ümberringi kõik muu.
Oma treeningplaani koostades võiks lähtuda võimalikult mitmekülgsest valikust, et pakkuda vaheldust nii kehale kui hingele. Peaks proovima läbi erinevaid treeningstiile, vajadusel konsulteerima treeneriga, et leida õige tasakaal erinevate treeningute vahel. Nii väldid tulevikus vigastusi, tüdimust, käegalöömist, loobumist.
