Ekke Lainsalu: naiste õigused tambitakse mudasse, kuna meie banaanivabariigis on see lubatud

 (103)
Ekke Lainsalu: naiste õigused tambitakse mudasse, kuna meie banaanivabariigis on see lubatud
Foto: Sven Tupits

Mis on need probleemid ja tõkked, millega naised peavad palga küsimisel kokku puutuma? Tuleb välja, et neid on rohkem, kui ma ise mehena oleksin osanud arvata.

Raamatut "Palgatööga rikkaks" kirjutades tutvusin paljude uurimustega. Selgus, et pilt on päris ebameeldiv ja eksisteeribki oluline sooline ebavõrdsus palga ja palgatõusu teemal. Paljudele naistele makstakse reaalselt vähem palka kui sama ameti peal olevatele meestele. Uuringutest selgus, et naised julgevad väärilist palka küsida kolm korda vähem kui mehed. Üks põhjapanev uuring kinnitas, et palgatõusu julgeb küsida 72% meestest ja kõigest 29% naistest. See on tohutu vahe. Naised pelgavad küsida väärilist tasu. Nad kardavad seda teemat ja pigem lepivad olemasolevate kehvemate tingimustega, kui küsima lähevad.

Meestel on seevastu olukord teine – nad ei pelga küsimist. On ju julge hundi rind kas:

a) rasvane

b) haavleid täis

c) haavleid täis, aga kogemuse võrra rikkam, mis tähendab, et järgmine kord läheb raudselt paremini

Millega seda seletada? Ma usun, et üheks põhjuseks on ilmselt hormonaalne erinevus. Meeste keha toodab 10 korda rohkem testosterooni kui naiste oma. See hormoon on aga otseses seoses agressiivsuse ja tegutsemisega. Sellega seoses on mehed ühtlasi riskialtimad. Nad ei mõtle niipalju homse peale kui naised. Õrnem sugu kaalub hoolikalt tagajärgi. Mis tagajärjed võivad olla palga juurdeküsimisel? Mis siis saab, kui mind äkki töölt lahti lastakse? Kuidas ma siis lapsed kasvatatud saan? Ja äkki ma ei leia uut töökohta? Üleüldse on naised pelglikumad riske võtma ja paljude jaoks on palgatõusu küsimine seotud riskiga (mis on valearvamus). Mehed seevastu riske ei karda. Sealt ka nende ülekaal ekstreemspordialadega tegelemisel, enesehävituslikul käitumisel, aga ka domineerimisel ettevõtluses. Kokkuvõttes oleme lollid, aga julged.

Seotud lood:

Teiseks põhjuseks palgaküsimise kartuse puhul on aga naistele väiksema töötasu pakkumine juba töövestlustel. See tekitab paljudes naistes alaväärsustunde, mis tähendab, et enda õiguste eest ei julgeta seista. Ja see kompleks, et naised on viletsamad kui mehed, on paljudele naistele väikesest peale sisse programmeeritud. Seda hirmu väetavad sadistliku mõnuga osad tööandjad, kes teadlikult pakuvad sama töö eest väiksemat sissetulekut. Nad teavad, et naised ei julge kaubelda ega läbirääkimisi pidada. Ja nii tambitaksegi naiste õigused mudasse, kuna meie banaanivabariigis on see lubatud. Öeldakse, et kõige ideaalsem töötaja on kahe või kolme lapsega üksikema. Ta on nõus kõikide tingimustega, mida pakutakse, peaasi et tööd oleks. Ja kapitalistid ei jäta seda võimalust kasutamata, nad pigistavad nendest inimestest välja kõik! Selline tööandjate käitumine on ebaõige, ülekohtune ja jälk ning sellele tuleb piir panna. Pelgalt jutu ja ühiselt organiseeritud marssidega seda ei muuda. Muutused hakkavad toimuma siis, kui naised hakkavad ise üksikisiku tasandil oma õiguste eest võitlema, tehes seda vääriliste tingimuste küsimise ja praeguse palga õiglaseks nõudmisega. Ja kui sellega ühinevad sajad ja tuhanded teised Eesti naised, siis hakkab juhtuma suuri asju.