Ekspert selgitab: kuidas peale pikka nädalavahetust või puhkust taas tööle hakata?


Jalad laual
Jalad laualFoto: Jürgen Niit, Õhtuleht

Küllap on kõik vähemalt kord oma tööelu jooksul tundnud, kuidas pärast puhkust ei taha kohe üldse tööle minna. Puhkusel olles sai tegeleda meelepäraste asjadega ja tööelu raamidesse tagasi astumine tundub ahistav. Paari tööpäevaga rütm siiski taastub, asjad hakkavad sujuma ja töölkäimisest saab taas osa turvalisest argipäevast.

Puhkus on loomulik töötsükli osa — kui me korralikult ei puhka, ei suuda me toimida. Tööle naasmine on aga keerulisem siis, kui eemal viibimine on veninud tavapuhkusest pikemaks. Kõige keerulisem on tööle tulla vanemapuhkuse lõppedes. Töökoht on küll sama, kuid aja jooksul on elu edasi läinud, töö tegemise viisid muutunud, kolleegid vahetunud. Taas tööle sisse elamine võtab paratamatult aega.

Vähem on räägitud uuesti tööle asumisest siis, kui tööst eemaloleku on tinginud eelmise töökoha kaotus. Töösuhe on suhe nagu iga teine ning kaotusvalu tundmine on täiesti loomulik. Oluline on sellest üle saada nii, et hing jääks terveks ja säiliks eneseusk. Eestlasele on töö olnud identiteedi osa aastasadu. Tööst loobumine, olgu omal soovil või olude sunnil, lööb mõra meie enesepilti. Töö annab kindlustunde, igapäevased kohustused ja töökaaslased, kellega suhtleme. Kui see kaheksatunnine tükk argipäevadest ära võtta, kukume justkui musta auku, kus usk endasse ja hakkamasaamisse kokku vajub. Ebakindlus kasvab koos sellega, mida pikemaks muutub kodus oldud aeg. Tunned ennast kasutuna. Töövestlustel kuuldu, et oled liiga vana või noor, liiga vähese või liiga kõrge kvalifikatsiooniga, üksnes süvendab seda tunnet ja tasapisi hakkab juurduma teadmine, et sa ei sobigi kuhugi.

Seotud lood:

Aga siis, kui ühel päeval selgub, et üks tore töökoht ootabki, hakkab rõõmu varjutama kahtlus: kas ma ikka saan hakkama? Tekib halvav hirm ebaõnnestuda. Uude töökohta minnes aitab ebakindlusest kõige paremini üle saada uuele töötajale mõeldud juhendamine ja väljaõpe. See aitab kollektiivi sisse elada, mõista organisatsiooni kultuuri ja oma kohustusi. Nimetagem seda heaks alguseks töösuhtele. Tööandja räägib ära, millised on tema ootused töötajale, kuidas üht või teist asja tuleks ettevõttes teha. See on ka põhjus, miks seaduses on ette nähtud katseaja võimalus — see laseb mõlemal töösuhte poolel teineteist paremini tundma õppida ja otsustada oma koostoimimise võimalikkuse üle.

Väljaõpe on möödapääsmatu, kui töötaja puutub kokku seadmetega. Esmase väljaõppe tegemata jätmine võib kahju tuua nii töötajale kui ka tööandjale. Tööinspektsiooni statistika kohaselt juhtub 35% tööõnnetustest töötamise esimesel aastal. Just seepärast on eriti oluline uuele töötajale näidata, kuidas ohutult töötada.

Valmisolek uuteks algusteks peab olema meil kõigil. Möödas on ajad, kus karjäär tähendas töötamist ühel ja samal töökohal, kust lõpuks nimelise kuldkellaga pensionile mindi. Tänapäeval on tavaline kolm või isegi neli karjääri elu jooksul. See annab meile kõigile võimaluse esitada küsimus „kelleks tahan saada“ ka siis, kui tööd tehtud on juba aastaid. Need teised valikud ongi ehk sisukamad, sest esimene ärevus tööturule sisenemisel on möödas ning arusaam huvipakkuvast selgem. Näeme kutsekoolides verisulis õppurite kõrval üha rohkem elukogenud ja oma valikuid teadlikult teinud täiskasvanuid, kes näiteks eduka advokaadi- või pankurikarjääri järel tahaksid tegeleda mööbli restaureerimise või aiandusega. Elukestev õpe ja mitu karjääri elu jooksul tähendab tööandjatele aga seda, et nad peavad värbamisel olema oluliselt avatumad — noort ja hakkajat töötajat ei defineeri enam sünniaasta, vaid oskused ja tahe. Läbimõeldud juhendamist ja väljaõpet vajavad nad kõik.

Artikkel ilmus Tööinspektsiooni ajakirjas Tööelu.