See on loomulik, et vestlusel tuleb närv sisse, hakkad punastama ja kogu maailm su ümber tundub kokku kukkuvat. Kui sa nii ei tunneks, siis tõenäoliselt ei oleks ka tegu sinu unistuste töökohaga. Aga isegi kui sa oled närvis, siis ikkagi on võimalik jätta endast selline esmamulje, et sinust räägitakse pärast veel aastaid ja ikka positiivses mõttes.

Kõige tähtsam on olla AVATUD ja seda nii vaimses kui kehakeele mõttes. Rinnale ristatud käed ei ole asend, milles töövestlusel olla. Muidugi ei ole vaja ka väga elavalt kätega žestikuleerida, aga võid kodus peegli ees harjutada, mida oma kätega teha, et need imelikult ei oleks. Avatud võiksid olla ka vaimses mõttes ja minna vooluga kaasa. Hea huumor kuulub ka asja juurde, aga selleks on vaja olla keskmisest parem inimestetundja, muidu võid oma tulevase tööandja lootusetult välja vihastada.

Peale avatud olemise tasub enne kohale minekut teha TAUSTAUURING. Loomulikult ettevõtte kohta, see on siililegi selge, aga võid olla eriti hästi ettevalmistunud ja uurida informatsiooni ka ülemuse kohta. Muidugi ei tasu talle öelda: “ma Facebookist/Instagramist uurisin sinu kohta…”, aga lihtsalt sinu enda kindlustunde jaoks on hea olla võimalikult palju kursis. Isegi kui vestlus läheb halvasti, saad pärast olla kindel, et tegid ise kõik selleks, et see ikkagi õnnestuks.

Ja veel üks nõks, mis võib olla ootamatu töövestluse jaoks — ole hea KUULAJA. Kuula hoolega, mis on tulevasel tööandjal sulle öelda. See võib kõlada imelikult, sest loomulikult kõik inimesed kuulavad hoolega tähtsat juttu ja on tähelepanelikud, aga samas nende mõtted triivivad veel samal ajal sajas suunas — kas ma näen imelik välja? Kas ma olen näost punane? Appi, ega mul jäätiseplekki näos ei ole? Unusta need mured hetkeks ära ja ole täielikult kohal. Sellest on aru saada, kas sa kuulad huviga või pigem mitte.

Allikas: YourTango