Mult küsitakse pidevalt, miks ma töötan jätkuvalt ettekandjana. Lõpetasin eelmisel aastal ülikooli ja nüüd peaks justkui suurt karjääri tegema. Ütleme nii, et ega avaliku halduse inimesele tingimata tööd ole. Kõlab küll lihtsalt, et oled ju koolitatud ametnik. Aga vaadakem töökuulutusi, ikka nõutakse magistrikraadi või vähemasti seda, et sul on 2-3 aastat töökogemust. Paraku ei tule kogemus ülikoolipingist.

Eestlased on pahurad ja kitsid

Ma töötasin juba õppimise ajal paralleelselt kahes kohas — ühes hotellis ja siis vanalinnas asuvas pubis. Ma ütlen, et paremat kollektiivi annab otsida kui seal pubis. Meil oli isegi omavaheline salakeel, piisas vaid märksõnast „go“ ja teadsin, et meie väliaeda on saabunud kamp soomlasi, kes tahavad, et neile viin ja õlu ette kantaks.

Ega töö just lust ja lillepidu olnud, sest kliente on igasuguseid, aga harjusin sellega ära. Kambavaim oli väga hea ja kui oli näiteks vaja mõnda päeva vabaks, polnud probleemi, sai vahetatud. Muide, kui eestlased räägivad pidevalt, et nemad on ikka vaiksed ja viisakad, siis mu kogemus näitab, et kõige vinguvamad ja pirtsakamad on just kaasmaalased. Küll ei meeldi toit, siis on muusika liiga kõvasti. Tipist ma parem ei räägigi, isegi päevinäinud T-särgis venelane annab rohkem.

See selleks. Praegu ma seal pubis enam ei tööta, vaid ühes kohvik-restoranis. Super koht. Kuna see on veidi kallim, siis igasugused sinna ei tule. Ja erinevalt pubist ei pea öösel purjus unelisi äratama, et neile märku anda, et sulgeme. Muidugi oleneb kohast, aga olen palgaga rahul. Makstakse päris hästi ja ma arvan, et enamgi kui näiteks kuskil riidekaupluses või tanklas. Kuna käib palju väljamaalasi, on nad ka tipiga helded. Nii mõnigi päev saab päris kopsaka summa kokku. Tipiga koos tuleb mul kuuga ikka Eesti keskmine ära. Ja mulle meeldib ka suhtlemise osa, klientidega on maast ja ilmast räägitud. Olen muidugi ka kõik toidud ära proovinud, et neid soovitada või vastupidi — pisut laita.

Miks kõik kaasa tunnevad?

Minu enda jaoks on kõik ok, aga mind nii ajab vihale, kui mulle kogu aeg öeldakse, et ohh sa vaeseke, küll kunagi leiad parema töö. See on praegu mu teadlik valik ja ma pole õnnetu. Ma pole ori, keda iga päev piitsutatakse ja sunnitakse tööle minema. Arvan, et olen õnnelikum kui nii mõnigi kontorirott, kes tööpäeva jooksul suhtleb vaid oma arvutiga. Meil avati just suveterrass, päikesepaisteliste ilmadega on seal nii mõnus käia. Lõunapausi ajal lähen jalutan Toompeal ja õhtul kõnnin jala koju.

Mulle tundub, et ka meedia hoiak on ettekandjate suhtes vaenulik. Kui mingi palgateema kerkib või tahetakse lihtsalt rääkida vaestest, tuuakse ametitest ikka näiteks ettekandja. Ma ei peaks seda hinge võtma, aga tegelikult ikka võtan küll.

Ma olen oma ameti üle uhke!