Kui firmapeol purju jääd

Firmade jõulupeod võivad olla mitut sorti: pöörased pidustused, mis lõpevad nagu Tallinki oma; või vaoshoitud koosistumised koos abikaasade ja partneritega, mille jooksul keegi kellegagi peale oma kaaslase eriti juttugi ei räägi; või ühised kontserdi- või teatrikülastused; või klassika koos jõuluvana, lumehelbekese ja süldi-viinalauaga.

Olen ise viibinud tööl käidud aastate jooksul mitmesugustel firmade jõulupidudel.

Kõige toredamad on senise kogemuse põhjal loomulikult suure ja rikka firma peod — rahvast palju, melu taevani, söögist-joogist lauad lookas, sisseostetud esineja pluss oma kollektiivist võrsunud bänd või spontaansed esinejad, ühesõnaga tasemel meelelahutus. Kui suurel firmal on mitu allüksust, mis asuvad eri majades või suisa eri linnades, siis on väga tore peo käigus näost näkku kohtuda nende inimestega, kellega ülejäänud aasta jooksul ainult telefoni- või mailisuhtluses oldud. Palju väikeseid suhtlusringe e. töö sektsioonides.

Üks jaburamaid mälestusi seevastu on suure, kuid viletsas majandusseisus (või olid lihtsalt juhid ihned) asutuse jõulu… tund? Hetk? Pealelõuna? … ei teagi, kuidas seda pooltunnikest nimetada. Suures kõledas saalis olid lauale pandud mõned üksikud piparkoogid ja kööginurgas leigeks lastud alkoholivaba glögi, turundusassistent ajas rahva kokku ja firma juht lausus, et noh, tähistame siis nüüd jõulu kah. Poole tunni pärast oli rahvas vaikselt oma töölaudade taha valgunud ja arutasid omavahel, et selle piinliku ürituse võinuks ka ära jätta.

Väiksemas kollektiivis on suhtlemine alati personaalsem ja inimesed omavahel lähedasemad. On omavahel loositud kingipakke jagatud ja tõsimeeli jõuluvanale esinetud.

Kord aga otsustas üks firma, et teeks seekord kõige tavalisema pika laua taga süldi ja verivorsti söömise ja viinaviskamise peo. Tundus pärast mitut aastat rootsi lauda, peeni snäkke ja häid veine hea vaheldus.

Juhtus aga, et üks mees pingutas viinaga üle veel enne sooja toidu lauale kandmist ja magas pikal pingil kogu peo maha. Kurbloolisus oli selles, et tema telefoni aku oli tühi, nii et keegi ei leidnud ka tema naise numbrit kusagilt, koduaadressi keegi ei teadnud ja mure oli selles, kuhu magav mees pärast pidu viia. Pool pidu läkski selle nahka, et välja selgitada, kust ukse alt magav mees öösel tuppa lükata. Rohkem pole see firma viinaviskamise pidu korraldada tahtnud :)

Siis on üks veider sort jõulupidusid firmapeod koos abikaasadega. Mõnele inimesele need väga meeldivad, et saab kordki aastas kuhugi kaasaga ilusti välja minna ja kaaslane ka näeb, kellega tema partner päevad läbi koos on. Sellest küljest vaadates igati tänuväärt.

Minu kogemuse põhjal on need aga sellised imelikud verevaesed üritused, kus keegi kellegagi eriti ei suhtle — kaasavõetud abikaasale on enamik inimesi võõrad ja tal pole justkui kellegagi eriti rääkida; kaasavõtja tunneb ühest küljest kohustust pakkuda seltsi oma kaaslasele, teisest küljest tahaks oma töökaaslastega suhelda, ja ongi nagu kits kahe kuhja vahel. Kõik on jube viisakad ja käituvad väljapeetult vaoshoitult.

Muidugi, alati on igas kollektiivis keegi, kes arvab, et jagagu parem see raha, mis peo peale läheb, jõulupreemiateks, ja olekski kõik rahul.

Eriväljaande moodustavad veel need peod, kus juhtkond on kinni pannud ainult ruumi ja kohale jõudes selgub, et kogu söögi-joogi peab igaüks ise ostma. Eriti kui on teada, et ka mainitud kohvik-pubi-restoran kuulub samale omanikule.

Internetis firmapeo etiketti otsides leidsin mitmeid huvitavaid nõuandeid, kuidas sellisel üritusel käituda. Nendega võib nõus olla või mitte, mööda külgi ei jookse vast ükski alla.

Firma jõulupeost pole ilus keelduda. Teil võivad küll olla üsna objektiivsed põhjused, miks te sinna tulla ei saa, kuid siiski võib see jätta teist mulje kui ebalojaalsest, kolleege ja töökohta mitteaustavast inimesest. Võiks kasvõi korraks läbi käia, kasvõi alguse või pidulikuma osa peost.

Ei maksa peojoovastuses ette kujutada, et mitteformaalses õhkkonnas kaovad vahed ülemuste ja alluvate vahel. Isegi kui ülemus kinnitab, et ta on täna ja siin nagu võrdne võrdsega, ei jäta ta siiski järgmisel päeval tegemast järeldusi teie liiga vabast käitumisest.

On firmasid, kus loetakse heaks tooniks, et enne ilmuvad peopaika alluvad ja hiljem ülemused; lahkumine ürituselt toimub aga vastupidises järjekorras.

Svipsus peaga oma isikliku elu murede kurtmine bossile või veel hullem, flirtimine, võib olla üsna halb mõte. Kolleegide kuulujutud on esimene asi, mis teid siis tabab. Aga kui ülemus ise kipub teiega flirtima? Kui tunne on vastastikune ja mõlemad on vabad, siis miks ka mitte. Aga kui loodate selle abil tõusu karjääriredelil või muid boonuseid, siis uskuge, see ei tasu ära.

Juua või mitte? See on pigem retooriline küsimus — oma piiri peab teadma. Oma purjujäämisega võite ära rikkuda mitte ainult enda peo või tulevikuväljavaate, vaid ka kaaslaste peo, kui nad peavad paaniliselt otsima, kuhu teid magama panna.