Ka mul on kogemus — läksin pärast paari aastat tööpausi klienditeenindajaks. Palk väike, töötunde palju. Ja töökollektiiv ussitas kohutavalt. Ma väidaks, et ma pole sellist sõda varem kogenudki, kui seal oli. Alandamised vanemate kolleegide poolt olid täiesti igapäevased. Algul oli raske kohaneda, sest arvasin, et olengi halb töökaaslane ja ei suuda kiiresti õppida. Hiljem sain aru, et asi pole üldsegi minus. Ma võitlesin endale kollektiivis koha välja, kuid hoolimata sõbralikest ilmetest ja mõnest sisenaljast olin otsustanud, et sinna ma alatiseks jääda ei saa. Ja sealjuures mind ei huvitanudki see palk, elasin normaalselt ära.

Aga ma leian, et kui tööandjal on vähegi väärikust ja inimlikkust, siis ta otsib viisid, et oma töötajatele inimväärselt maksta. Praktika on kahjuks selline, et mida väiksem palk, seda rohkem palgaliselt nõutakse. Loodetakse, et kui klienditeenindaja kauba teistest natukene odavamalt kätte saab, siis on tööandja väga suuremeelne olnud ja edasi pole tema asi, mis toimub — peaasi, et käivet tuleb. Ükskõik, mis hinnaga. Ja suurfirmadest rääkides, siis see suhtumine kandub aste-astmelt edasi juhatajateni välja. Siit edasi tuleb küsimus — miks ollakse nii hoolimatud? Antakse endast kõik, et töötajad muutuksid väsinud zombie’deks, kes ärkavad hommikul eesoleva tööpäeva ees halva tujuga üles. See ei pea nii olema, aga uskumatu, kuidas juhiks kõlbmatud inimesed ikka pukki ronivad ja oma saamatuses töötajatele konkreetselt tünga teevad.

Nendele kommenteerijatele, kes muud ei oska, kui vinguda kellegi vähese hariduse kallal ja toonitada, et töökoht on vabatahtlik, ütleks seda, et see olukord pole normaalne. Ja kui te arvate, et sellised peavadki töösuhted olema, siis mul on häbi. Minge parem lastega õue mängima, olete ühiskonnale natukenegi kasulikumad.