Me ei saa ju süüdistada mehi selles, et nad maksavad rohkem sookaaslastele, kes on kohusetundlikud, töökad, sihikindlad ning valmis ohverdama töö nimel aega ka koduste arvelt. Naised seevastu veedavad poole kontoris viibitud ajast kohvinurgas, suitsunurgas, jutunurgas ja misiganes nurki annab veel majas ära kasutada. Kiire töise lõuna asemel minnakse kambakesi kööki vaatama ja maitsma, mida keegi eelmisel päeval kodus valmis vaaritas ning ahhetama, kui hästi see või too asi ikka välja kukkus. Pärast söömist on vaja tingimata natukene veel istuda ning end kohviga turgutada. Kohvi on tingimata vaja ohtra jutu saatel võtta ka kohe kontorisse saabudes, veidi enne lõunat ning tingimata ka enne tööpäeva lõppu.

Kust tulevad ületunnid? Ikka lobisemise arvelt!

Minu meelest läheb tubli veerand kontori ülalpidamiskuludest naiste kohvitamistele, mis tuleb ju ka ometi kuskile kirja panna. Kui mees võtab kohvi, siis joob ta seda vähemalt oma laua taga tööd tehes, mitte samal ajal pläkutades ning neid samu mehi taga rääkides. Kui me nüüd kogu selle „enese sirutamise ja turgutamise” minutid päeva jooksul kokku liidame, siis on mees tavaliselt selle ajaga oma tegemistes juba suure tüki võrra edasi jõudnud.

Õige pea kuuleme naiste suust aga appikarjet, et töö kasvab üle pea, tähtajad on kuklas ning oma elu ja vaba aega ohverdades rügatakse nüüd õhtuti ületunde tehes. Kallis naine, need ei ole ületunnid, need on täiesti tavalised töötunnid, mis sa oma laterdamiste arvelt tööandjale võlgu oled!

Naine on vingumisega kindlustanud koduhoidja koha

Lisaks on naised väga varmad igal hetkel karjuma, et neil on perekond ja lapsed ning igasugune lisatöö jääb seetõttu kindlasti olemata. Meestel on täpselt samamoodi perekonnad ja lapsed, kuid nad teevad oma asjad ära kas õigel ajal või on nõus tegema lisatööd ning veedavad kvaliteetaega lähedastega nii pea, kui selleks võimalus avaneb. Lisaks on neil hea õhtuti kauem tööl olla, kuna naine on oma vingumistega kindlustanud ju endale koduhoidja koha. Kui naine oma sõna maksma paneks ning käsiks abikaasal õhtul laps lasteaiast ära tuua, siis sellest ei jääks maailm sugugi seisma, päriselt ka. Mehed ei armasta oma perekondi sugugi vähem, lihtsalt, teie naised, olete ise neile loonud mugavad võimalused rohkem raha teenida.

Meil on hulgaliselt näiteid ettevõtlikest naistest, kes teenivad kõvasti rohkem kui keskmine mees ning suudavad seejuures edukalt perekonnaga toime tulla. Millegipärast tundub aga, et ajaplaneerimist ja töövõimekust võrdselt kasutada oskavaid naisi tuleb suisa tikutulega otsida. Nende asemel näeme kohvitass käes seisvaid tantesid, kes kiruvad Eestis vaitsevat soolist diskrimineerimist ning huilgavad kõval häälel oma suurest töökoormusest ja vähemalt kolmandiku võrra väiksemast palgast.

Armsad naised, miks peaks keegi teile sellise suhtumise juures rohkem maksma? Võib-olla aitaks kohvitassi tasuliseks muutmine kaasa töövõimekuse parandamisele ning seega tõuseksid ka palgad? Teine variant oleks sättida kontoris töölauad nii, et iga naise läheduses istuks karja sooõdede asemel kindlasti ka mõni mees. Võib-olla on rahulik töö planeerimis- ja keskendumisoskus vähemalt grammi võrragi sama nakkav kui kanakarjaga nurgas kädistamine.