Naine: palgalõhehüsteeria pärast pean oma kõrget palka varjama ja selle pärast justkui häbi tundma
Sel on bumerangiefekt. Karjud, et palgad on väikesed ja nii ongi. Feministide seisukohad juurutavadki ühiskonnas arusaama, et naised teenivad vähem. Muutma ei hakka seda keegi, aga see mõjub ühtviisi nii tööandjatele kui naistele endale.
Naine küsib ikka madalat palka
Kujutagem ette. On töövestlus. Kontori ukse taga istuvad viis ülikonnas meest, kõigil tõsine ilme näol. Nende kõrval istub noor naine. Oh õudust, ta näeb ka kena välja ning on pannud selga viisaka seeliku (konservatiivselt põlvini). See naine mõtleb, mis võimalused tal selle meestearmee vastu üldse on. Ta läheb intervjuule, kus vastas kolm keskealist meest. Jutt sujub, kogemusi ja haridust on naisel piisavalt. Kui suur on teie palgasoov? Selle küsimuse peale jääb muidu jutukas naine vait. Ta peast käib läbi, et kui ta küsib sama palju kui mehed, peetakse teda äkki ülbeks, endast liigagi heal arvamusel olevaks. Naised ju tavaliselt nii palju ei küsi. Issand, äkki ta küsib isegi rohkem kui mehed, paistab veel egoistlikumana. Naine ütleb numbri, mehed noogutavad sõbralikult. Vahet pole, kas ta saab selle töö või mitte, aga üks on kindel — ta küsis vähem kui kõik meeskandidaadid.
Või kujutavad võrdõiguslased ette, et lihtsalt meedias statistikat tulistades reaalne olukord muutub? Mida rohkem sellest rääkida, seda rohkem see kinnistub. Ma olen maakler. Ütleks, et edukas maakler, kliendibaas on lai. Tulemustasu arvestades olen suhteliselt veendunud, et teenin enam kui suurem osa mu meeskolleege. Minu jaoks oleks see igati normaalne, aga näen kolleegide salvavaid pilke. Iga mehe jaoks on see alandav — näe, kõik teised mehed teenivad naiskolleegidest kolmandiku enam, mina teenin vähem. See pole aus!
Ajakirjanik: soovitage mõnda meeskolleegi
Ma usun, et töö räägib enda eest ja kliendid teavad mu mainet ja oskusi. Keegi ei jäta valimata mind seepärast, et olen noor naine. Küll aga vihastasin eelmisel kuul, kui mulle helistas üks ajakirjanik, et ühe teema jaoks kommentaari saada. Ta alustas vestlust nii: „Vaatasin, et olite selle valdkonna kohta ühe arvamusloo kirjutanud. Ma ei tea, räägite ise või äkki on teil ka mõni meeskolleeg, kes seda teemat valdab?” Halloo!
Kui olen mõnele tuttavale öelnud palju kuus teenin, tehakse suured silmad. Tundub hämmastav, et naisel võib olla korralik sissetulek. Äkki mõni neist arvab isegi seda, et magan ülemusega? Siis tunduks ju ometi loogiline, et palk on korralik.
Muide, vähemasti kodus on sellega korras. Ma teenin umbes sama palju kui mu elukaaslane, aga teda see ei häiri. Ega ma suudakski elada koos inimesega, kes oleks kade või kelle eest ma peaks varjama, palju ma teenin. Üks sõbranna kunagi nii tegi, ta ei julgenud mehele öelda, et teenib temast rohkem. Selline see Eesti reaalsus on. Aitäh, võrdõiguslased!
