Naised, kus te olete?

Eesti tööjõuturgu hinnates kurdavad tööandjad nagu ühest suust: kvalifitseeritud tööjõudu napib, kaadrivoolavus on suur ning inimesed vahetavad paremate tingimuste jahil kergekäeliselt tööandjat. Selline olukord sunnib tööandjaid töötajate pärast võistlema, pakkudes lisaks väljaõppele, palgale ja sotsiaalsetele garantiidele ka igasuguseid muid soodustusi.

Aga mitte kõik töötajad ei riisu sellest olukorrast koort. Eespool öeldu kehtib eeskätt noorte ja alles tööturule sisenejate puhul, kelle ootused on kujunenud eelkõige meedia, mitte kogemuse kaudu. Tööandjad eelistaksid sageli hoopis kogenud, stabiilset ja kohusetundlikku tööjõudu — naisi vanuses üle neljakümne.

Paraku jõuab selliseid inimesi töövestlustele vähe, kuigi Eesti naised teevad oluliselt väheväärtuslikumat tööd, kui nad oma kogemuste, oskuste ja omaduste poolest vääriksid.

Näiteks just praegu otsib ka meie firma Soomest Eestisse toodava Fujitsu klienditoe jaoks tugiisikuid, kellele esitatavad nõuded ei ole väga kõrged: soome keele oskus, arvuti kasutamise oskus tavakasutaja tasemel ning suhtlemisoskus.

Pakutav töötasu on kõrgem kui Eesti ja isegi Tallinna keskmine, lisaks pakub firma kohapeal ka vajalikku koolitust. Huvilised on aga enamasti just noored.

Need üksikud keskealised, kes intervjuule tulevad, ütlevad välja selle, mida töövahendajana ammu olen märganud: Eesti keskealise naise enesehinnang tööjõuna on liiga madal.

Soome 40-aastane ja eakam naine on tööjõuturul märksa aktiivsem, olles valmis ka küpsemas eas uusi valikuid tegema. Soome naine teab ja ka tunnetab oma kogemuste ning stabiilsuse eeliseid.

Samaealine Eesti naine peab end sageli vastupidi konkurentsivõimetuks ning alahindab ise oma oskusi ja teadmisi. Isegi kui talle ei meeldi praegune töö või on palk ebamõistlikult väike, kardab ta ebastabiilsuse hirmus ametit vahetada.

Minu soovitus Eesti naistele: mõelge hoolikalt järele, kas praegune töö ja tasu väärivad teie kogemusi. Kui tekib kahtlus, siis tasub ringi vaadata ja ennast mõnel sobivana tunduval konkursil proovile panna.

Kaotada ei ole midagi. Võita on edenemine elukvaliteedis ja enesehinnangus.

Ainult seltskonnafotograafid eelistavad valida verinoori iludusi. Aina euroopalikumaks muutuval Eesti tööturul on aga trumbid teised.