Kirjutan, sest lugesin eelmisel nädalal meediast jälle selle kohta, et küll politseinike ja loodetavasti ka päästjate palgad tõusevad. Politseijuhid ja minister räägivad ilusat juttu, aga seda sama on korratud aastaid. Reaalsus on see, et pea igas teises valdkonnas tõusevad palgad kordades kiiremini.

Ma läksin koos kahe klassiõega politseikooli kohe pärast keskkooli lõpetamist 2000ndate keskel. Mu sõbranna isa oli politseinik ja meile lapsepõlves alati aadete eest seisja. Ta ei kurtnud kunagi rahalise poole üle, vaid oli oma oma ameti üle uhke. Eks ta oli veel see sinisilmne, kes läks riiki parandama noore mehena, kui Vabariik sündis.

Olime jaoskonnas kui suur pere

Ma oleks peaaegu füüsilistel sisseastumiskatsetel läbi kukkunud, kuna pole jooksmises kõige parem, aga hambad ristis sain ikka hakkama. Soov oli ju nii suur. Õhinal läksime pärast kooli lõpetamist Tallinnas patrulli tööle. Iga väljakutse oli põnev. Siis võtsin muidugi ka väga hinge, kui nägin mõnda surnud narkomaani või seda, kui keegi surnuks pussitati. Ajaga harjub. Meie seltskond patrullides oli väga kokkuhoidev ja tõesti tundus kui oma pere.

Aga masu ajal tõmmati igalt poolt koomale ja koondamisi ja kärpeid oli ka hiljem. Palga puhul tegin suured silmad ka siis, kui väikegi lisatasu või preemia tuli. Meie jaoks oli see kui ime.

Praeguseks on meie algne kamp suhteliselt lagunenud. Need kaks sõbrannat töötavad veel politseis, aga ma vahetasin ametit. Läksin ühe tuttava kutse peale logistikafirmasse, õpin töö käigus. Samal ajal need kaks sõbrannat saavad kuus kätte (Tallinnas töötades) umbes tuhat eurot. Oleneb ju, kas teha lisatunde või mitte. Üks neist sõbrannadest töötab vabadel päevadel lisaks oma isa juures ühes söögikohas. Jah, teenindajana! Vahel viskab nalja, et koos jootrahaga teenib enam kui tavatööl.

Ei saa vaid abipolitseinike peale loota

Samas imetlen, et neil on säilinud soov teha seda, millesse algselt uskusime. Ma kirjutan praegu palju rahast, aga asi pole vaid palgas, vaid üldises suhtumises. Kõrvalt paistab, et peamiseks õlekõrreks on nüüd abipolitseinikud. Riik lükkab vastutuse neile, kes on vabatahtlikud. Mugav, peale koolituse maksma ei pea! Ent neil pole ka kindel tööaeg, paljusid asju nad teha ei tohigi (pole kvalifikatsiooni) jne. See on mugav lahendus, aga sellele liugu laskma ei tohiks jääda. Muidu olemegi ühel hetkel olukorras, et loodame, et statistikas on kuritegevust muudkui vähem, aga samas ega reaalselt on politseinikke nii vähe, et paljud asjad jäävadki kahe silma vahele, tabamata.

Seda näitas hästi seegi, et kuna eelmisel aastal olid politseinikud nii hõivatud Eesti EL-i eesistumisega, siis liiklusreide tehti tunduvalt vähem. Tulemus oli näiliselt muidugi suurepärane - joobes juhte saadi kätte vähem...

Kuulake neid, kes tööd teevad

Vestlesin just eile ühe mainitud sõbrannaga, kes politseis. Küsisin, mis ta tahaks, et muutuks. Ta mõtles veidi ja ütles, et politseistruktuuris on ka lülisid nii palju (eriti just pärast politseiameti ja piirivalveameti ühendamist), et ega pea ei tea, mis jalad teevad. Ka neilt, kes reaalselt nn lahingväljal käivad, võidaks rohkem tagasisidet küsida.

Üks asi on numbrid paberil, palju inimesi puudu, mis on palgad - teine see, kas ja mis üldse hoiaks politseiametnikku selle töö juures. Kontoris istuv politseiametnik ei tea, mis tunne on öösel purjus inimesi kantseldada või narkomaane läbi otsides peljata, et äkki nad on kuskile süstla peitnud, sest tahavadki politseinikku vigastada.

Ka ise tunnen, et tagasisidest ja kõrgemal tasemel hoolimisest jäi puudu, miks ma tegingi otsuse ametist lahkuda.