Olen naisterahvas ja töötan ühes väikelinna kaupluses ühe riigi suuremate hulka kuuluva turvafirma hingekirjas juba mõned aastad. Väikelinna nappides võimalustes olen õnnelik, et seegi töö on. Hetkel on minu palk 2,24 eurot tunnis, bruto muidugi. See teeb 376 eurot kuus paberile ja umbes 320 panka. Sellest pool kulub tuleval kuul tööl toidu peale. Tööandja üle tegelikult nuriseda ei saa. Välja teenitud palga kätte saamisega pole kunagi probleeme olnud, pea igakuised ületunnid makstakse ka seadusega ette nähtud korras kinni, puhkused ja vabad päevad nii, nagu küsid, poleks nagu midagi kurta, eks?

Probleemiks jääb see, et töötasu ei vasta tööülesannetele. Mis seal salata, tõepoolest on enamus tööst niisama passimine, kuid see ülejäänu? Meil ei ole ametliku preemiat varaste püüdmise eest. Me ei saa mingit protsenti sellest, kui suure kahju tekkimise me ära hoidsime. Hea, kui poole sõnaga mainitakse, et tubli oled. Vähe sellest, ei ole kõik kinnipidamised rahumeelsed. Mul on olnud sinikaid ja marrastusi, mulle on näkku sülitatud, mu peale on viisakalt väljendades urineeritud. Olen pidanud kinni pidama inimesi, kelle ligi ei lähe isegi politsei ilma kummikinnasteta. Nii mõnigi kord õhtul koju minnes ootan värisedes, kas mõni korrale kutsutud või politseile üle antud isik ootab kuskil nurga taga oma võimalust kätte maksta, sest süüdi olen ju mina, mitte nemad. Mina olen see, kes neile probleemi tekitas. Pipragaas on mul taskus küll, aga palju sellest abi on? Kodulinnas kohalikes pidupaikades käimise olen heaga ära unustanud — tervisele kasulikum, sest kuskil on ikka keegi, kellega olen tööalaselt kokku puutunud. Mind on ähvardatud ära vägistada, maha lüüa, ära kaotada, niimekiri on lõputu ja tegemist ei ole olnud niisama poisikestega, vaid meie linna põhjakihiga, kes erinevatel põhjustel on juba paar korda elu rootsi kardinate tagant vaadanud. No sellised mehed, kelle puhul vaatab pubi turvamees juba nende sisse astudes, et nüüd tuleb kõigeks valmis olla.

Meie oleme need, kes lähevad klienditeenindajale appi, kui mõni purjus mees muutub lärmakaks ja näitab agressiivsuse märke, sest kassapidaja keeldub müügist või kui ta saabus poodi pool minutit enne kümmet ja selleks ajaks kui ta kassa juurde jõuab, ei lase kassaaparaat enam alkoholi läbi. Mis me sellest saame? Mitte midagi. Miks ma midagi paremat ei otsi? Olen õnnelik, et seegi on. Natuke midagi on parem kui mitte midagi. See lause võtab ilmselt kokku ka põhjuse, miks töötajad endiselt nõustuvad sellise palgaga. Ka see on midagi, kui alternatiiv on mitte midagi. Tööandjad mängivad väga palju töötajate sõltuvusele sellest vähesestki, mis nad saavad.

Ühel ainsal korral olen läinud otsese ülemusega graafiku üle vaidlema. Sel ainsal korral lõppes vaidlus kiiresti kui ülemus ütles, et kui mul on probleem, siis ma ei pea siin töötama ja võin lahkuda millal iganes soovin, sest temal on kümme tööotsija CV-d laual ootamas. Pärast seda olen valinud, millal ja mis teemal sõna võtan, sest tean, et tal oli õigus. Kas tal just need CV-d laua peal olid, kuid tahtjaid oleks ilmselt palju. Tellisin kord CV-Keskusest ühe töökoha kohta tasulise päringu, et kui paljud veel kandideerivad sellele töökohale. Number oli hämmastav 160 inimest ja pooled neist naabermaakondadest. Olukord on masendav — paremat ei saa.

Enne kui selle töö sain, otsisin aktiivselt tööd rohkem kui aasta, kandideerides igale ametikohale, kuhu mind vähegi oleks võidud võtta. Olen tööle asumisest alates jätkuvalt igale poole kandideerinud. Kurb on, nii kurb, kui mõtlen ees seisvale tööpäevale ja kõigele, mis võib sellega kaasneda. Veel kurvem on mõelda, et kedagi ei huvita, sest kui kedagi huvitaks, ei oleks see olukord praegu nii kurb.