Noore neiu aus ülestunnistus: käin ülikoolis vaid paberi pärast
Keskharidusega loll tibi
Eesti ühiskonnas tundub nii olevat, et eeldatakse, et sul on ikka mingi kõrgharidus olemas. Ja kõige hullem, kui oled veel kena välimusega noor naine, esimene hinnang on — ilmselgelt loll tibi, kes sobib heal juhul sekretäriks. Ja kui kõrgharidust pole, see vaid kinnistab seda. Olen ise 24aastane. Hakkasin kohe pärast keskkooli tööle ja jõudsin juba päris kaugele. Ühel hetkel tuli aga piir ette. Sain aru, et pole lootustki kuskile jõuda, kui mul mõnda kraadi pole. Ikka vaadatakse, et ilus noor tüdruk, olgu rahul, et tavaline kontorirott on.
Kui kuhugi kandideerisin, sain aru, et võidakse küll vestlusele kutsuda, kuid sellega asi piirdub. Kui sedagi — tihtipeale pani keskharidus kui selline kohe asjale punkti, polnud lootustki. Võtsingi kätte ja läksin mõni aasta tagasi ülikooli. Kusjuures, korralikku riiklikku ülikooli, mitte mõnda erakooli, kus poole õppeaasta keskel võid avastada, et õppekava ei vasta riiklikele nõuetele ja lõpuks bakalaureusekraadi ikkagi ei saa.
Olen õppinud kaugõppes ja seepärast ikkagi oma õpingute eest maksnud. Tihtipeale olen õppinud ka hambad ristis, sest mõni aine absoluutselt ei meeldi. Aga mis teha — paberit on vaja. Kusjuures, see on nii laiapõhine eriala, et ega ma sel alal otseselt tööle ei hakka. Aga just taolist üldist kõrgharidust ma tahtsingi. Midagi siit, midagi sealt. Ja pärast saan ikka tähtsalt öelda — jah, õppisin ses uhkes ülikoolis ärijuhtimist. Oeh. Paneb tõesti ohkama.
Raha eest juristiks
Naiivne oleks arvata, et olen ainuke, kes taolise suhtumisega ülikooli läbib. Näen ju kõrvalt, kuidas asjad käivad. Paljud käivad töö kõrvalt ülikoolis samadel põhjustel mis minagi. Elagu see paber!
Kusjuures, kümned ja kümned inimesed õpivad näiteks juristideks. Kõlab see kraad ju eriti uhkelt… Ülikooli sisse saada pole praegu äärmiselt raske, tuleb vaid raha leida. Ja raha ülikoolidele meeldib. Autidooriumid on rahvast pungil ja individuaalset lähenemist pole. Kui veidigi pingutada, saab selle kraadikese kätte.
Aga mingi mõju sel on. Olen täheldanu nii kolleegide kui tuttavate suhtumise muutust. Oi, sa õpid ülikoolis seda? Nii tubli, tundub keeruline. Isegi ülemus märkis, et uuel aastal on lootust, et saaksin ametiredelil pisut kõrgemale (üks kolleeg läheb emapuhkusele). Võin kihla vedada, et enne ülikooli minekut poleks ta mind sellesse ametisse kaalunudki.
21. sajandi haritlane
Mis järeldusi sellest teha? Ilmselt on Eestis ülikoolikraadi saamine liigagi lihtne. Ja kui sa seda ei saa, siis oled paljude jaoks tühi koht. Bakalaureus kestab ju vaid kolm aastat, elementaarne, et selle läbi teed — nii eeldatakse. Omast kogemusest ütlen, et ega ta väga keeruline pole jah. Samas, teen ju seda ikkagi sunni pärast. On ju vaja. Mine tea, võib-olla lähen isegi magistrikraadi püüdma. Karjääri mõttes see halba ei teeks. 21. sajandi haritlane, nagu ma olen…
