Palgalõhe näide elust enesest: meeskolleeg teenib minust kaks korda rohkem, mina saan palgatõusujutu peale sõimata
Lugeja saatis Naistekale oma mõtted palgalõhe teemal. Kas palgalõhe on üldse teema, millega meil on mõtet võidelda või on see lihtsalt hetkel popp küsimus, millest me korra räägime ja siis unustame?
Ma tean, et mu meeskolleeg teenib minust kaks korda rohkem. Ta ise kelkis sellega ühel firmaüritusel ja juua täis peaga. Ta palk oli ennegi suurem, aga ta sai palgatõusu väljapressimise teel — ähvardas lahkumisavalduse lauale panna, kui raha juurde ei saa. Muidugi sai, kohe ja kiiresti leiti vajalikud summad. Kui mina ükskord julguse kokku võtsin ja ülemusega palgateema üles võtsin, kuulsin pool tundi hala selle kohta, kuidas firmal üldse raha pole ja kuidas mõned meist (vaadates mulle sügavalt silma) ei peaks seda tööd ainult raha pärast tegema, vaid hindama seda, et üldse mingisugune töö on ja üldse palka makstakse. Edasi jätkus jutt, kuidas KÕIK nõuavad palka juurde ja tal on sellest teemast juba täiesti kõrini, sest muud juttu enam üldse ei kuule ja ainult mingi rahahäda on tema töötajatel. Pealegi — mingi üldsuse surve pärast tema küll kellelgi palka tõstma hakata ei kavatse. Suva, et teistes firmades on ammu palgad masueelsel tasemel, see pole tema probleem. Ühesõnaga — mingit võimalust palgatõusuks ei ole ega tulegi ja selle teema võiks nüüd lukku ära panna ning unustadagi. Seda teemat pole mõtet enam puutuda!
See meeskolleeg, kellest ma enne kirjutasin, sai palgatõusu nädal pärast minu jutuajamist ülemusega. Meie töö on täpselt samasugune ja me alustasime firmas samal ajal ja sama kogemuse pinnalt. Meil on samad ülesanded, sama tööaeg ja sama ülemus. Ta ei tee minust rohkem ja ta tulemused ei ole paremad kui minul. Pigem on temast hoopis vähem kasu, sest tema on agar suitsetaja ja käib tunnis vähemalt korra 10 minutit suitsuruumis istumas. Aga tal on üks suur eelis — ta on mees!
Kui ma pärast seda uuesti ülemuse käest küsisin, et miks mõned on võrdsemad kui teised, vihastas ta end näost siniseks ning ma sain tohutu peapesu — mis mõttes ma nuhin teiste inimeste rahakotis, mis see minu asi on, palju teised teenivad ja pealegi on meie firmas palgasaladus lepingutesse sisse kirjutatud, seetõttu ma ei tohiks üldse selliste asjadega kursis olla! Sõimata sain mina, mitte see mees, kes täis peaga oma sajalisi luftitama kukkus!!! Sõim oli ka ainus, mis ma sain, palka juurde muidugi ei antud. Polevat ära teeninud ja nuhkimise eest tuleks veel mahagi võtta!!!
Ma ei tea ühtegi naist, kes teeniks meestega võrdselt. Küll aga tean ma hulgaliselt mehi, kes minu palganumbrit kuuldes pikali kukuvad ning imestavad, kuidas 500 euroga kuus on üldse võimalik ära elada ja veel kaht last ka kasvatada. Selline summa kulub neil ainult eluasemekuludele ja/või autoliisingule. Mehed kelgivad, et alla 1000 eurot nad ei lähe töölegi, olevat mõttetu. Kurb on seda kuulda. Mina olen õnnelik, kui mul üldse mingi töö on, sest minu lapsed tahavad süüa ja ma ei saa endale lubada luksust valida. Polegi millegi vahel valida — meie linnas on kuus “suuremat” tööandjat ja inimesi märksa rohkem. Kellel rohkem sõpru ülemuste seas, see saab tööle, ülejäänutel jääb vaid loota, et ehk mõni läheb pealinna või välismaale ära ja koht vabaneb…
Meie summad ei ole suured, aga see ongi Eesti elu reaalsus, milles elavad väga paljud väikelinnade inimesed. Lihtne on öelda, et ole julge ja küsi endale palka juurde või mine ära. Väikelinnas saadetakse sind sellise jutuga otseteed töötukassasse, valida on ainult selle vahel, kas sa lähed sinna vabatahtlikult, ehk lahkud ise töölt, või sunniviisiliselt, ehk sind vallandatakse. Põhjus leitakse alati ja pidev palgasurve on piisavalt hea põhjus tüütult pirisevast kärbsest lahti saamiseks.
Olen igati selle poolt, et palgad oleksid avalikud ja palgalõhest räägitaks rohkem ja valjuhäälsemalt. Võib-olla näen siis ka mina kunagi oma arvel 1000 eurot. Praegu on see ainult üks suur unistus.
