Suurimad barjäärid peituvad sageli meie enda mõttemaailmas! Need 2 sõna hävitavad kõik su naeruväärsed vabandused

 (2)
Suurimad barjäärid peituvad sageli meie enda mõttemaailmas! Need 2 sõna hävitavad kõik su naeruväärsed vabandused
Foto: Ryan Moreno/Unsplash

Kas Sul on kunagi olnud selline hommik? Sa läksid magama kindla kavatsusega tõusta järgmisel päeval varakult. Sa pidid trenni tegema, mediteerima, kirjutama — tead küll, lõpuks saama selleks uskumatult produktiivseks inimeseks, kes Sa omateada võiksid olla. Nüüd vibreerib Su telefon Su padja kõrval. Kas juba? Eiiiii! Nii pime on. Nii külm on. Uni on minu tervise jaoks väga oluline, onju? Ainult viis minutit veel. Möödub viis minutit. Okei, võib-olla kümme veel. Selleks ajaks, kui Su jalad põrandat puudutavad, lahendad Sa üht tulekahju teise järel. Koer anub, et Sa temaga jalutama läheksid. Sinu telefon on praktiliselt plahvatamas ootamatute probleemide pärast töökohal. Uksest väljudes märkad oma särgil plekki. Kõlab nagu David Byrne: Same as it ever was, same as it ever was. (Sama jama nagu alati, sama jama nagu alati.)

Kuid kuidas oleks sellise hommikuga? Avad oma silmad pimedas. Pöörad oma pead ja haarad telefoni. Tõesti, alles 4.30? Äratuseni on jäänud veel terve tund. Sinu lend läheb alles 8.45, kuid Sa oled reisi pärast nii ärevil, et ei suuda enam ühtegi lisaminutit magada. Sa hüppad voodist välja, teed trenni ja suundud lennujaama — varakult.

Mis värk on? Kuidas on see nii, et mõnikord suudame ilma vaevata teha täpselt seda, mida tegema peame, kuid teinekord on see tohutu pingutus? Mis takistab meid järjekindlalt tegutsemast tasemel, milleks me võimelised oleme?

Seotud lood:

Vastuse leidmiseks peame vaatama enda sisse. Ükskõik, mida püüame välja mõelda, suurimad barjäärid peituvad sageli meie enda mõttemaailmas.

  • Ma pean uuesti hakkama trenni tegema, kuid ma olen lihtsalt nii hõivatud töö ja lastega. Ei saa seda teha — aega pole.
  • Mu rahaasjades valitseb totaalne segadus. Vahet pole, mida ma teen, ma ei näi üldse edasi jõudvat. Ma ei ole lihtsalt üldse numbri-inimene.
  • Ma tõesti tahan sellest disainikursusest osa võtta. See võib avada täiesti uue karjäärisuuna! Kuid see on liiga kallis — ma ei saa seda endale lubada.
  • Ma soovin kohtuda kellegi erilisega. Kuid mul pole kohtinguteks aega. Ma olen liiga vana ja pealegi on kõik sobivad neist juba võetud.

Kõlab tuttavalt? Minu käsi tõuseb, sest ma olen endale selliseid asju öelnud. Palju kordi. Kuid tegelikult on üks suuremaid takistusi, mis meid tagasi hoiab, needsamad vabandused. Väikesed valed, mida me endale jutustame, piiravad seda, kes me oleme ja mida me lõpuks saavutame.

Igaüks leiab aeg-ajalt vabandusi, nii et ära tunne end halvasti. Kuid kui Sa pühendud lahenduste väljamõtlemisele, peavad kõik vabandused kaduma. Kui Sa oled ausalt jõudnud järeldusele, kui väheusutavad on tegelikult Sinu vabandused, ei saa Sa tagasi mitte ainult tohutut hulka energiat, vaid saad tagasi ka oma jõu muutumiseks.

KAKS SÕNAPAARI, MIS HÄVITAVAD KÕIK SU NAERUVÄÄRSED VABANDUSED:

Analüüsime alustuseks Sinu sõnakasutust ja eriti kahte tavalist sõnapaari, mis hägustavad Sinu võimet olla iseendaga aus. Need kaks lühikest väljendit on „ei saa“ ja „ei taha“. Mõtle, kui sageli kuuled inimesi ütlemas midagi sellist:

  • Ma ei saa igal hommikul trenni teha.
  • Ma ei saa oma kirjatööd valmis, sest mul pole aega.
  • Ma ei saa talle andestada selle eest, mida ta tegi.
  • Ma ei saa seda tööd vastu võtta, see on riigi teises otsas.
  • Ma ei saa abi küsida.
  • Ma ei saa edutamist nõuda, sest ma ei ole veel piisavalt hea.
  • Ma ei saa seda projekti käivitada, sest ülemus ei olnud sellega nõus.
  • Ma ei saa __________ [osaleda sellel kursusel, õppida seda keelt, alustada ettevõtlusega jne], sest ma ei saa seda endale lubada.

Probleem on tegelikult selles, et 99 protsenti ajast, mil me ütleme „ma ei saa midagi teha“, on „ei saa“ ettekääne „ei taha“-le. Mida tähendab „ei taha“? „Ei taha“ tähendab, et me ei ole nõus seda tegema. Teisisõnu …

Sa tegelikult ei taha

Sa ei taha tööd teha.

Sa ei taha võtta riski.

Sa ei taha tunda ebamugavust või tüli tekitada. See pole Sinu jaoks lihtsalt piisavalt tähtis, piisavalt oluline.

Enne kui Sa jõuad vastu vaielda või erandeid otsida (mida leidub), lahuta hetkeks mu meelt.

Kui Sa leiad, et eelnev jutt käib kasvõi vähesel määral Sinu elu kohta, vabaned enamikest enesepetlikest jamadest, mis Sind tagasi hoiavad. Näiteks mine tagasi kõikide nende avalduste juurde ja asenda „ei saa“ või „ei suuda“ väljendiga „ei taha“. Avastad midagi palju ausamat:

  • Ma ei taha igal hommikul trenni teha.
  • Ma ei taha leida aega kirjutamiseks.
  • Ma ei taha talle andestada selle eest, mida ta tegi.
  • Ma ei taha seda tööd vastu võtta, sest see on riigi teises otsas.
  • Ma ei taha abi küsida.
  • Ma ei taha edutamist paluda.
  • Ma ei taha seda projekti käivitada, sest ülemus ei olnud sellega nõus.
  • Ma ei taha __________ [osaleda sellel kursusel, õppida seda keelt, alustada ettevõtlusega jne], sest ma ei taha seda endale lubada.

Millal iganes oma elus ma ütlen: „Ma ei saa,“ mõtlen ma tegelikult: „Ma ei taha.“ Ma ei taha seda teha. Mul ei ole mingit soovi tuua ohvreid ega pingutada selle konkreetse tulemuse nimel. See ei ole miski, mida ma piisavalt palju tahan, või miski, mida tahan seada oma teistest prioriteetidest ettepoole. Tunnistamine, et Sa ei taha midagi teha (või ei taha selle nimel piisavalt pingutada või ohverdada), ei tee Sind halvaks ega laisaks. See teeb Sind ausaks.

Sellepärast on niisugune eristamine oluline, eriti kui tegemist on „kõik on väljamõeldav“ filosoofia võimendamisega. Tihtipeale, kui kasutame sõnapaari „ei saa“, hakkame käituma nagu ohvrid — võimetud oludele vastu seisma. Nagu meil puuduks igasugune kontroll oma aja, energia ja valikute üle. Me ei võta vastutust oma elu eest.

Kui Sa kasutad sõnapaari „ei taha“, siis tunned ja käitud Sa jõulisemalt. Sulle meenub, et Sul on kontroll oma mõtete ja tegude üle. SINA otsustad, kuidas oma aega ja ressursse kulutada. Sa tunned end rohkem elusana, energilisema ja vabamana, sest Sa võtad täieliku vastutuse oma elu hetkeolukorra eest.

Rääkides vastutusest: kiire meeldetuletus ühe hädavajaliku universaalse printsiibi kohta:

Sa oled 100% vastutav oma elu eest

Alati ja igal viisil. Sinu eest ei vastuta Sinu vanemad. Sinu eest ei vastuta majandus. Sinu eest ei vastuta Sinu abikaasa või Sinu perekond. Sinu eest ei vastuta Sinu ülemus. Sinu eest ei vastuta koolid, kus Sa õppisid. Sinu eest ei vastuta valitsus, kogukond, institutsioonid või Sinu vanus. Sinul endal lasub vastutus oma uskumuste, tunnete ja käitumise eest. Täpsustuseks. Ma ei väida, et Sa oled vastutav teiste tegude eest või Sinuga sündinud ebaõigluse eest, kuid Sa oled vastutav selle eest, kuidas Sa reageerid teiste inimeste tegevusele. Õigupoolest saabub püsiv õnn Sinu juurde ainult siis, kui Sa võtad endale 100% vastutusest.

Siinkohal võid öelda: „Marie, Sa ei tea minu lugu. Minuga on juhtunud nii palju kohutavaid asju, mis ei olnud minu enda süü või olid minu kontrolli alt väljas ja ma ei valinud neid. Kuidas saan mina selle eest vastutada?“ Või Sa võid öelda: „Aga Marie, mul puudub igasugune kontroll asjade üle, mis minuga juhtuvad, sest selline on meie kultuur ja ühiskond, kuhu ma sündisin. Kuidas olen mina nende asjade eest vastutav?“

Sul on õigus. On olemas väliseid jõude, olukordi ja sotsiaalseid konstruktsioone, mis mõjutavad meid kõiki. Määrava tähtsusega on mõista, et olenemata sellest, mis juhtus Sinu minevikus või mis praegu toimub — kui Sa ei ole vähemalt valmis võtma täielikku vastutust oma elu eest, mis hõlmab Sinu mõtteid, tundeid ja käitumist, loobud Sa võimust seda muuta.

Katkend Marie Forleo uuest menuraamatust "Kõik on väljamõeldav". Marie on õpetanud ettevõtjatele, kunstnikele ja paljude erinevate kirgedega, ambitsioonikatele inimestele igast eluvaldkonnast, kuidas suurelt unistada ja igapäevase tegutsemise abil tulemusi tuua.