Enesemääratlemine läbi ameti ja tööalase positsiooni
Enamus meist veedab töö juures minimaalselt kaheksa tundi päevas. Kahtlemata jätab see endast maha jälgi. Tööelu muudab meie riidekapi sisu, kõnekeelt, sõprusringkonda, mõtlemisviisi, käitumist ja isegi väärtushinnanguid. Me määratleme ennast läbi oma ametialase positsiooni, kuna see näitab meie staatust ja on tunnistuseks sellest, mida elus saavutanud oleme. Ja et igapäevaselt hakkama saada, anname me järele töökoha poolt kehtestatud reeglitele. Selleks, et saada teistelt heakskiitev noogutus, näitame me end kord võimekatena, kord auahnetena, kord egoistlikena- vastavalt sellele, mida olukord parasjagu nõuab. Kui majanduslik seisund on niivõrd pingeline, nagu praegusel ajal, siis muutub kirjeldatud käitumine veelgi intensiivsemaks. „Mida suuremat survet töökeskkond meile avaldab, seda enam tärkab meis võitlusvaim ja me kohandame oma väärtuseid vastavalt olukorrale,” ütleb Kastner. Seega võib töö tugevdada inimesel juba olemasolevaid positiivseid, aga ka negatiivseid iseloomuomadusi. „Selline nähtus on sarnane paarisuhte mõjudele: mõned partnerid toovad meis esile häid, teised halbu käitumisviise.”
Kolleegide ületrumpamine kui märk muutustest
Kohe büroost lahkudes ennast töölt eraelule häälestada ei suuda meist peaaegu keegi. „See on normaalne,” ütleb psühholoog Michael Kastner. “Meie mõtterajad on päeva lõpuks nii sissetrambitud, et eraelus ei suuda me neilt tihti enam kõrvale pöörata.” Probleem tekib aga siis, kui hakkame seetõttu ootamatult tegema asju, mida polnud varem isegi võimalikeks pidanud. Näiteks esitleme kolleegi ideed enda omana, et paremini silma paista. Või ostame koju virna retoorikaraamatuid, et teada saada, kuidas manipulatsiooni abil teisi enda kasuks töötama panna. Selle kõige tagajärjel tabame me ennast järsku mõttelt: „Ma ei tahtnud ju kunagi selliseks inimeseks muutuda.” Ja küsime endalt ebakindlalt: „Aga võib-olla olengi ma just töö juures mina ise, võib-olla näitab just siin ennast minu tõeline pale?” Vastus sellele küsimusele pole kindlasti lihtne. Eriti seetõttu, et siinkohal pole enamasti abi ka kõhutundest. Kindel on ainult see, et et oma nahas ei tunta ennast enam hästi.