Tööandjana ei võtaks tööle inimest, kes naiivselt teatab, et peale ülikooli mitu aastat…reisis. Isegi Soomes koristajana töötanu oleks sel juhul eelistatud, kuna see näitab et inimene ei karda/põlga ka lihtsat tööd kui raha vaja. Reisimas… jeerum, isegi kasvõi ajutine tomatiistanduses töötamine Hispaanias kõlaks paremini. Lillelast, kes mitu aastat vaid seikleb, ei võeta tõsiselt. Diplom ei huvita kedagi reklaaminduses-turunduses peab olema ,,säde,, ja kui seda pole ei aita ka diplom.

Ma ei nõustu kõigega artiklis ning küsitavaid kohti ja käitumist on, puudutab see tekst asja, millega ka ise kokku puutusin, kui reaalaine lõpetamise järel samuti erialast tööd kohe ei leidnud. Kogemus! Kui kogemust pole, ei saa tööle, kui tööle ei saa, ei saa kogemust, see ring. Kuna minu erialal TTÜs oli piisavalt referaate, katsete tulemuste kokkuvõtteid, analüüse jne vaja kokku kirjutada ja teha, ning meie pere rõhutas, et õppimine on kõige olulisem ja sellele tuleb keskenduda, ei käinud ma ülikooliajal tööl. Seega ka praktiline kogemus oli null ning peale lõpetamist tööd otsides andis see tunda. Kokkuvõttes tundubki, et kuigi õppimisele peaks keskenduma, oleks hea ikkagi ka ülikooli ajal kõrvalt natukenegi mingit tööd teha. Ning ülikoolid ning ettevõtted võiksid teha rohkem koostööd ning praktikat ettevõtetes tuleks õppetöö osas suurendada. Sedapidi saaksid ka ettevõtted ehk endale sobivaid noori, ise praktika osas õpetades, peale lõpetamist otse tööle võtta. Riigis, kus ma praegu elan on sellised sidemed tugevad ning siin on muidugi lood teistmoodi — juba umbes aasta enne kõrgkooli lõpetamist on selge, kuhu peale lõpetamist tööle minnakse, värbamine/otsimine käib juba kooliajal. Mina läksin peale lõpetamist lõpuks hoopis teist teed ja teises suunas, sest huvi oli peale keemia ka teiste asjade vastu ning ma suutsin neid huvisid ja võimeid tööotsimisel ära kasutada. Kokkuvõttes soovitaks avatud meelt, nii eriala kui palga osas…. kui kuidagi selle palgaga elatud saaks, siis võiks võtta vastu ka madalama palga, sest oodates ei tule kogemust kuskilt. Ja kui võimed ja oskused võimaldavad, saab minna ka hoopis uuele suunale ja teele, või õppida uus amet.

Mõned mõtted antud artikli teemal: Loo kangelane peab endale tunnistama, et tõepoolest on viga temas, mitte kuskil mujal — kui isegi konkursi teise vooru ei pääse. Loomevaldkonnas (see kehtib sageli ka mujal) ei ole kõrgharidus nii oluline — vaja on loomingulisust. Mõnigi hea copywriter võib tulla otse keskkoolist. Kui sul jutt ei jookse, siis reklaamifirmat ei huvita su haridus. Väga suur viga on ainult erialase töö otsimine ja nn. madalapalgalise töö vältimine. Väga vähesed ettevõtted on valmis andma spetsialisti-/juhiameti kogemuseta inimesele. Pea kõik inimesed alustavad oma tööelu altpoolt. Kui mul oleks kaks üldjoontes võrdset 28-aastast tööotsijat, siis palkaksin alati selle, kel on pikem töökogemus. Praktika näitab, et minu tööstusharus annab viis aastat tootmistööd parema baasi kui magistrikraad. Pikk jutt lühidalt — artikli peategelasele soovitan kandideerida ka väljaspool oma eriala, või võtta vastu madalam erialane töökoht. Kui sul on tegelikku sisu, liigud kiirest paremale positsioonile. Kindlasti ei tohiks hakata uut haridust omandama või pikalt oodata tööleminekuga — 28-aastane töökogemuseta inimene lööb värbajatel häirekella põlema, 32-aastase töökogemuseta inimese CV lendab kohe prügikasti.