TÖÖTU PIHTIMUS: Kuidas on võimalik endaks jääda?

 (86)
<em>Foto: dreamstime</em>
Foto: dreamstime---

Enamvähem täpselt päevapealt aasta tagasi jäin ma töötuks. Kogu firma läks pankrotti. Õnneks meie peres üks liige töötab, nii et miinimumprogramm on täidetud — arved on makstud ja söök on laual. Mida aga teeb ja tunneb üks naine, kes…

...varasema väga aktiivse töö- ja seltsielu asemel saab aru, et äkitselt pole enam midagi, millega endale rõõmu valmistada, et senine minapilt puruneb raginaga ja uut mina pole kuskilt võtta?

Vahemärkus: Ennetamaks eos kommentaatoreid, kes arvavad, et ma tööd ei otsi — otsin, selles valdkonnas hetkel lihtsalt kohti pole. Käisin töötukassa ettevõtluskursusel, tegin äriplaani — paraku see ei leidnud toetust, sest justnimelt seda valdkonda riik (ega EAS ega kohalik ettevõtlusamet) toetada ei taha. Nii et ma ei istu käed rüpes, aga see pole tänase loo teema. Täna räägime naiseks (või hoopis iseendaks?) olemise ja jäämise võimalikkusest töötuna.

Meeleolude muutused

Esimeste koduste nädalate šokk oli suur — imelik oli hommikul pere tööle-kooli-lasteaeda saata ja ise koju jääda. Tegin kõigepealt pika nimekirja a) asjadest, mida ma olen ammu tahtnud teha, aga kunagi pole aega olnud b) asjadest, mis oleks ammu tulnud ära teha (a la fotoalbumite korrastamine, raamaturiiulite sorteerimine, panipaikade koristamine jne). Tundsin (vaatame tõele näkku, sundisin ennast tundma) rõõmu sellest, et nüüd on kodu jaoks aega.
Vanast harjumusest istusin hommikuti arvuti taha, lugesin lehed läbi, aga meilikast oli harjumatult tühi. Mitte ühtegi kirja, millele peaks kiiresti vastama, kuhugi helistama, selgitama, nõudma… Varem ma suhtlesin väga palju. Olin enamasti rõõmsameelne. Nüüd? Hämming, harjumatus, üksindus.

Umbes kuu aja möödudes tõusin keset ööd voodist üles ja lihtsalt nutsin kõva häälega. Ma olin lugenud, et enda mittevajalikkuse tunne tuleb. Ja tuligi, müraki. Kuigi ma olin ette hoiatatud.

Vahepeal tuli suvi, puhkasime perega koos, oli tavaline suvepuhkuse tunne. Sügisel sain õnneks ettevõtluskursustele. See oli hea kaks kuud — hommikuti oli kuhugi minna, tekkisid mingid kohustused — koduseid raamatupidamisülesandeid lahendada näiteks. Grupist tekkis peaaegu kollektiiv, kuhu kuuluda. See tunne polnud minul üksi — kõik naised tunnistasid lõunapauside ajal, et on hea tunne, kui peab kodunt välja tulema, et sul on mingi kohustus. Teretulnud oli ka võimalus rääkida — mitte ainult töötuse muredest, vaid lihtsalt lobiseda, nagu kunagi hommikuti tööl — mida eile õhtul erilist tegid, mida telekast vaatasid — teate küll, see tühine naiste loba, mida üksinda kodus polnud kellegagi ajada. Imelikul kombel tundsin sellest rõõmu ja rahuldust, kuigi teab mis suur oma asjadest lobiseja ma varem polnud. Kohe kahju oli, kui kursused lõppesid.

Äriplaani osas jäid aga asjad venima — muudkui tuli täpsustada, ja oodata otsust. Vahepealne elevus asendus tuima ootusega. Tuimus on kõige hullem. CVsid laiali saata polnud mõtet, ma ju ootasin oma äri alustamist. Siis, kui lõpuks saabus eitav vastus, tuli uuesti šokk. Ka senine igakuine töötutoetus lõppes just siis ära. Praegu olen ma lihtsalt tuim. Ükskõikne. Muidugi kandideerin jätkuvalt siin-seal, seni edutult.

Kuna ma loen palju psühholoogia-alast kirjandust, siis võiks ise ennast diagnoosida, et mu meeleolud läksid täpselt nagu õpik ette näeb — alustades šokist ja eitusest ja lõpetades tuima ükskõiksusega. Ja isegi teadmine eesootavatest karidest ei päästnud mind nendest.

Kuidas endale rõõmu valmistada?

Lohutus-shoppamine on ilmselt kõigile naistele tuttav teema. Kui raha jätkub vaid miinimumprogrammi jaoks, jäävad loomulikult ära impulsiivostud — uus huulepulk, moekas jakike, uus kotike. Neid polnud algul ju väga vajagi — kandsin riideid, mis kapis olid, kasutasin kosmeetikat, mida sahtlis veel leidus jne. Lastele, kes kasvavad, tuli aegajalt ikka midagi osta, ja mehele, kes peab tööl esinduslik välja nägema, loomulikult ka.

Kuna mul polnud vaja kuhugi „inimeste hulka“ minna, siis loomulikult sai minu garderoobi uuendamise edasi lükata. Nüüd nii ongi, et ma pole üle aasta omale MITTE MIDAGI ostnud. Hullem veel — ma ei julge endale midagi osta. Mees on andnud raha, et mine, osta omale midagi uut. Ja ma seisan poes, kõik riided tunduvad nii meeletult kallid (eks nad siin Eestis ju ongi tegelikult ka, mitte ainult ei tundu). Ei osta midagi. Või ostan lastele. Muidugi ei käi ma veel närudes ringi ega näe välja nagu veidrik vanamoelistes riietes. Aga. Varem käisin ma päris ägedalt riides. See kuulus mu mina-pilti — olla sätitud. Nüüd seda enam ei ole.

Kodus, kuna välja pole vaja minna, kannan … (no ei ole mingi üllatus, loomulikult) dresse. Ei värvi ennast, sest pole ju vaja kellelegi ennast näidata. Varem siiski naljalt ilma värvimata kodunt välja ei läinud.

Mul on tekkinud psühholoogiline tõrge üldse midagi osta, ka toidukaupluses käik on puhas piinamine. Mulle meeldivad eksootilised köögid, india karrid, tai kookosesupid, sushi — ma ei söanda neid osta ja enamasti ka ei saa seda rahakotile lubada. Ma olin sõprade seas kuulus sellega, et armastasin neile pakkuda eksootilisi õhtueineid. Need on nüüd ära jäänud.
Sõbrad käivad üldse vähem külas. Kes käivad tööl, on koondatute arvelt suurenenud koormusest õhtuks oimetud. Kes on töötud, on nüüdseks sama tuimad ja ükskõiksed kui ma isegi.

Kas kultuurikaugus ja töötus käivad käsikäes?

Teatrisse ei raatsi minna, sest juba kahepeale on see kobe väljaminek. Telekast näeb ka vahel etendusi, aga loomulikult neid, mis teatrikavadest juba maha on võetud. Uuemate tükkidega töötu ennast kursis hoida ei saa.
Raamatuid ma enam ei osta. Hea küll, raamatukogu on olemas ja ma kasutan seda tihti. Aga kas te teate, et uued raamatud ilmuvad raamatukokku keskmiselt pool aastat pärast seda, kui nad on välja tulnud, ja popimate järele tekib kohe järjekord. Varem olin ma uudiskirjandusega vägagi operatiivselt kursis, nüüd jõuavad raamatud minuni poole kuni kolmveerand aastase lõtkuga. Mitmed raamatute sarjad, mida varem ostsin, on nüüd koduses raamatukogus loomulikult pooleli jäänud. Sellest on kahju.

Üks tore koht, kus varemalt sai lõõgastumas käidud, olid raskema roki kontserdid — Rock Cafes, Tapperis… No selle eneserõõmustamise peatüki olen juba ammu sulgenud. Üksi nagu ei jämmi ja kahekesi on see jällegi arvestatav väljaminek. Aprillis tuleva Metallica pärast tilgub süda verd, a mis parata, eks panen kodus cd kõvemini mängima. Minapildis jälle augud sees.

Mis sest nutulaulust kasu on?

Sättisin kõik need asjad ritta, mida mulle varem meeldis teha, aga mida praegu ei saa. Esimese nutuse hooga mõtlesin, et minu „minast“, sellest kelleks ma ise ennast pidasin, pole enam suurt midagi alles jäänud. Haletsesin ennast natuke aega.

Kurtsin sõbrannadele, et tööperspektiivides on kriis ja isiksuse arengus ka. Tööalaselt ei saa nemadki mind aidata, aga isiksust arendada ehk siiski? Nad püüdsid mind veenda,et ainuüksi uute raamatute, etenduste ja kontsertidega kursis olemine, aasia toiduainetega kokkamine, ekstravagantselt riietumine, hard rocki kontserdid ja uhked dineed sõpradele ei võrdu selle inimesega, keda nemad tunnevad. Jah, kindlasti on veel mitmed peenmateriaalsed asjad nagu toetamine, ära kuulamine, sõprus. Tore, et need ikka alles on.
Aga mul pole võimalik ise endale rõõmu pakkuda. Vähemalt nende asjadega, millega ma varem harjunud olin. Ma saan aru, et praegu on parim aeg kujundada endale uus minapilt, tekitada uued harjumused ja kasvõi läbinisti uus isiksus. Ehh, mulle meeldis see vana ka.
Aga kuni ma ei tea parajasti, kes ma olen, on väga raske ka hakata edasi minema.

Kui siin lugejate seas on saatusekaaslasi — kuidas teie olete hakkama saanud iseenda minapildi säilitamisega muutunud oludes?