Töötut meest nii naljalt ei liiguta
Ja tõesti, kuidas saaks siis mehe piltlikult öeldes diivanilt püsti, teda seejuures solvamata ning abielu lõhkumata?
Vastandid tõmbuvad?
Situatsioon. Teil on suurepärane perekond, kuid sinu ja sinu mehe suhtumine puhkusesse on täiesti erinev. Sinu jaoks on selleks jalutuskäigud, sõidud, matkad ja kohtumised sõpradega. Sinu mees aga kasutab igat hetke, et vahtida telekat (istuda arvuti taga, sukelduda ninapidi mingisse ajakirja…) Alguses püüad teda keelitada, seejärel vihastud ning lõpuks lahkud, lüües ukse enda järel kinni. Lähed üksinda lõbutsema või, varjates solvumist, jääd koju, üritades koduseid toimetusi teha. Igal juhul kasvab rahulolematus päev-päevalt…
Mida teha? Alustuseks püüa aru saada, miks nii on. Kas on alati olnud? Kui sinu kallim on esimestest päevadest alates eelistanud „vaikset“ puhkust, siis on ta ilmselt introvert. Ei tasu seda tema käitumist kuidagi endaga seostada — ta lihtsalt ei tunne end kärarikkas seltskonnas mugavalt, vaid vajab üksindust ja vaikust. Ning ilmselt võib selline käitumine olla kaitsereaktsiooniks sinu liigsele aktiivsusele.
Sellises olukorras on sinu parimateks abilisteks delikaatsus ja mõistmine. Otsi kompromisse — tee talle ettepanek jalutama minna, kuid mitte koos lõbusate sõpradega, vaid kahekesi vaikses pargis või linnast väljas. Vaadake kodus koos oma lemmikfilmi. Püüdke näitustele minna argipäevadel, mitte aga nädalalõppudel, mil igal pool on palju inimesi. Vahel aga pikuta lihtsalt tema kõrval.
Peamine, et ka sina naudiksid igat temaga koos veedetud hetke.
Kui oled aga tähele pannud, et just viimasel ajal keeldub mees aktiivsest koosolemisest, kuigi varem oli ta valmis kõikvõimalikeks üritusteks, siis tasub ehk veidi mõelda, mis tema elus juhtunud on. Kui ta on väsinud ning tal on ebameeldivusi, siis peab ju tõesti puhkama. Mees lihtsalt peab aeg-ajalt olema nõrk, peab saama pikutada ja end peita. Ja kui sa talle seda võimalust ei anna, siis ta lihtsalt leiab paiga, kus võib seda teha.
Kuid probleem pole mitte alati üksnes mehes. Püüa analüüsida ka oma käitumist — võimalik, et oled liialt nõudlik. Äkki tunnetab mees sinu aktiivsust ohuna oma vabadusele? Tuleta meelde, kas oled alati arvestanud tema soovide ja plaanidega? Millises vormis sa esitad oma ettepanekuid? Regulaarselt kõlavad laused nagu: „Kallis, täna tulevad meile külalised“, „Homme sõidame suvilasse“, „Ostsin kaks teatripiletit, nii et ära plaani midagi muud nädalalõpuks“, kutsuvad kindlasti esile protesti, mis võib muuhulgas ilmutada end täielikus passiivsuses: „Ma pikutan, mul on hea, ärge puutuge mind“. Püüa plaane koos mehega teha, arutage juba varakult läbi kõik ideed. Tunne huvi, mida tema tahaks ette võtta.
Lamav kivi
Situatsioon. Sinu mees sai neli kuud tagasi töölt lahti ning sellest ajast peale ei tee ta mitte kui midagi. Kõik, mida ta suudab, on kord nädalas läbi vaadata töökuulutused. Sinu õlul on kogu vastutus pere eest (pead käima tööl, jooksma mööda poode, õppima koos lastega, süüa tegema ja koristama; tema aga lihtsalt istub kodus ning ei tee mitte midagi). Oled ärritunud ja rampväsinud. Kuid skandaalide ja pretensioonidega ei ole võimalik probleemi lahendada.
Mida teha? Töö kaotanud mees on stressis. Enesehinnang langeb järsult, ta kannatab ja närveerib, ning vajab tõsiselt sinu abi. Kui sa aga lohutad umbes selliste sõnadega: „Pole hullu, küll ma midagi välja mõtlen, ära muretse, ma püüan veel raha juurde teenida…“, siis sa küll aitad tal tagasi saada kindlust homsesse päeva, kuid samaga võtad kogu vastutuse enda õlgadele, „lubades“ tal tegevusetult diivanil lesida.
Aita tal endasse taas usku leida (sobivad sellised fraasid: „Ma olen kindel, et sa saad hakkama“, „Sa suudad seda suurepäraselt teha“ jms), varjamata seejuures oma tundeid. Püüa tema depressiooni mitte süvendada („Mul on praegu raske, ma vajan sinu abi“, mitte aga: „Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas me edasi peaksime elama, kõik on nii kohutav, ma rohkem ei suuda“). Rääkimine on tõepoolest oluline, kuid põhiline on leida kuldne kesktee, et meest toetada, ärgitada teda uutele tegudele ning säilitada seejuures soojad suhted perekonnas.
Kui tegevusetus kestab aga juba aastaid ning ta räägib häbenemata, et talle „sobib kõik just nii nagu on“, siis tuleb sul kainelt olukorda hinnata ning vastu võtta kindel otsus.
Kõigepealt pead endale selgeks tegema, mida sa tahad. Kujutle, millisena näed oma tulevikku. Mõtle järele, kas on võimalik koos selle inimesega kõik oma plaanid teoks teha. Kui su vastus on eitav, siis ütle talle otse, mis sulle konkreetselt ei sobi. Seejuures väldi hindamist ja süüdistusi. Räägi just endast (mitte: „sa rikkusid mu elu parimad aastad“, vaid: „ma olen väsinud, mulle ei meeldi nii, ma tahan teistsugust elu“ jne). Küsi mehelt, kas ta on nõus sinu esitatud tingimustega. Kuid alustades sellist vestlust, tuleb sul valmis olla ka selleks, et abikaasa ei soovigi midagi muuta. Sel juhul tuleb suhted lihtsalt lõpetada.
Kui sa aga pole valmis mehest lahkuma tema kodusistumise pärast, siis võta arutluse alla teistsugune rollide asetus. Sina käid tööl, tema aga koristab, teeb süüa ja hoolitseb laste eest. Praegusel ajal on paljud perekonnad lahti öelnud sisseharjunud stereotüübist, et just nimelt mees peab peret üleval pidama. Peamine on, et kõigil oleks hea olla.
Kelle probleem?
Situatsioon. Üldiselt oleks teil kõik nagu korras. Sinu mees töötab, puhkate koos ning sulle näib, et suudate alati kompromisse leida. Ometi läheb ikka midagi viltu. Sina oled pidevalt ärritunud ja vihane. Eriti siis, kui kallim on end diivanile seadnud jalgpalli vaatama. Sina aga tahaksid oma raamatut lugeda, ometi ei saa sa seda endale lubada (nii palju on ju tarvis teha!). Ja nii sa lähedki keema: „Küll nüüd leidis aja pikutamiseks! Mina pean aga jälle toimetama hakkama!“ Sinu mees püüab sind lohutada ja ütleb: „Ära hakka! Puhka!“ Sinul on aga tuju juba nullis.
Mida teha? On inimesi, kes ise loovad enda jaoks teatava rütmi, millest ei suuda enam väljuda. See on omamoodi kaitse mingi mitte just eriti meeldiva reaalsuse eest.
Näiteks teismelisena, kui sinu sõbratarid jalutasid ringi, pidid sina muusikakoolis käima. Eakaaslaste grupist võõrdumise tunne viis selleni, et sa tekitasid enda jaoks ettekäände: „Mul on aktiivne elu. Mul pole aega…“. Ja sellise printsiibi järgi elasidki rahulikult kogu selle aja.
Täiskasvanuks saades aga tõstsid mässu taolise asjade korralduse vastu. On ka täiesti arusaadav — sa ei oskagi ju enam hetkest rahuldust tunda, sest alati on sul peas nimekiri plaanidest, mis on väikseimategi detailideni läbi mõeldud. Pole siis imeks panna, et inimesed, kes oskavad puhata, ärritavad sind.
Viga on selles, et sinu kroonilise koormatuse põhjuseks pead sa teisi inimesi, tööd, olmet. Samal ajal aga peitub kogu probleem sinus endas.
Kuidas siis ennast aidata? Alustuseks peatu lihtsalt ja küsi endalt mõned küsimused. Milleks ma seda kõike teen? Kas see kõik on mulle tõepoolest vajalik? Ilmselt üllatud, kui avastad, et paljusid asju teed vaid selleks, et „nii on lihtsalt vaja“. Ning ilmselt ei suuda sa isegi meenutada, kust see „vaja“ tulnud on. Elad oma stereotüüpide mõju all ning need määravad täielikult sinu käitumise.
Mõtle järele, kas sa tõesti oled sellist elu tahtnud. Hakka iseendaga tegelema! Kõigepealt koosta nimekiri vajalikest toimetustest ning jaga see kahte rühma. Ühte kirjuta üles kõik see, mida sa tõesti pead õigeks ja vajalikuks enda jaoks. Teise rühma jäägu nn „vajad“. Ja nüüd küsi endalt, kellele neid ikkagi tarvis läheb? Ja kui mitte sinule endale, siis loobu nendest julgesti.
Sinu isiklik aeg on hindamatu väärtus ning selle õigest kasutamisest sõltub nii sinu enesetunne ja tuju kui ka suhted teistega. Ei tasu seda kulutada arusaamatute, liigsete ja väsitavate toimetuste peale. Vaata ennast ja oma suhteid teistsuguste silmadega. Õpi väärtustama hetki ja nendest rahuldust leidma.
Allikas: SamaJa, 1’2010
