Ületa oma hirmud: kui astud need neli tõhusat sammu, siis võidad SINA, mitte hirm!
Kui motivatsiooniks on ebaõnnestumiste vältimine, siis me ülehindame raskusi, ignoreerime abipakkumisi, vähendame oma võimalusi ning oleme iseendiga pidevalt rahulolematud. Ärritume inimeste peale, kes tahavad meid innustada. Sisendame endile, et teised on edukamad ja et meil ei vea.
Vahel asume mingi töö kallale, kuid seame asjad nii, et hiljem oleks võimalik prohmaka pärast endale andestada ning mitte vastutada selle eest.
Kas tuleb tuttav ette? Polegi ime, sest hirm ühel või teisel määral vigu teha on omane igale inimesele.
Siin on selle hirmu peamised tunnused:
- Oma võimaluste alahindamine
- Ülesannete raskuse ülehindamine
- Ebaõnnestumiste tagajärgede ülehindamine
- Hirm selle ees, mida ütlevad inimesed.
1. Oma võimaluste alahindamine
Need on veendumused, mis me oleme oma elus omandanud ning milles me ei kahtle.
„Ära hakka tegema, kui sa ei tea“, „Oled saamatu“, „Niikuinii ei tule sul midagi välja“, „Ema (isa, vanaema) teab paremini“, „Pane ära, teed katki“, „Peetri hinded on paremad kui sul“…
Sellised veendumused kujunevad välja juba lapsepõlves, kui oma isiklikke kogemusi on raske kaitsta selle eest, mis väljastpoolt tõe pähe sinusse programmeeritakse.
See väljastpoolt tulev pilk endale — saamatule, rumalale, kohmakale — asendab oma isiklikku arvamust. Muutub tolmuseks peegliks, mille läbi inimene vaatab ennast ja oma soove.
Sul läheb vaja võimalust olla omaette. Vajalikud on täiendavad atribuudid — perekonnaalbumid, vanad vihikud (kui need veel alles on).
Juhend. Sinu minevik ja olevik kuuluvad üksnes sulle. Sina ise otsustad, millised sündmused on olulised, millised mitte. Meenuta hetki, mil olid otsustav ja julge. Tuleta meelde olukordi, kui sul õnnestus soovitut saavutada, kui sinu unistused täitusid…
Ehita oma mälestustest kaitse ning alati, kui kahtlused püüavad sind lämmatada, pöördu selle kaitse poole, et endasse jõudu ammutada.
2. Ülesannete raskuse ülehindamine
Selle reaalsuse vastuvõtu „vea“ saab ületada intellektuaalsel teel.
Peab õppima tähelepanelikult olukorda hindama. Lahuta ülesanne osadeks ja analüüsi neid. Koosta tööde graafik. Isegi paks romaan, mida sa ehk ei julge kirjutama asuda, koosneb peatükkidest. Peatükid aga — lehekülgedest.
Sul läheb vaja vaba aega ja erialaseid raamatuid.
Juhend. Tutvu metoodikate ja tehnikatega, mida saad kasutada. Küsitle sõpru ja tuttavaid ning saa teada, kuidas nemad oma ülesannetega toime tulevad. Leia see viis, mis just sinule sobib. Milleks? Et vabaneda sellest halvavast seisundist, mis tekitab sinus mõtte: „Ma ei saa sellega niikuinii hakkama“.
Enne, kui aiast üle hüpata, on vaja hoogu võtta. Kui seista aia ääres ja vaadata, kui kõrge see on, ei tule mitte midagi välja. Küsimus on vaid selles, milline hoojooksu tehnika ja taktika nimelt sinule sobib.
3. Ebaõnnestumiste tagajärgede ülehindamine
Sageli me isegi ei ürita riskida ega alustada millegi uue, tähtsa ja keerulisega, kuna eksimine näib olevat paratamatu.
Kui ei õnnestu, juhtub kindlasti midagi kohutavat! Aga, mis siis tegelikult juhtub? Kas sa oled kunagi oma hirmu analüüsinud? Äkki seal polegi midagi hullu!
Sul läheb vaja paberit ja pliiatsit.
Juhend. Kõigepealt kirjelda lühidalt ülesannet, mida pelgad. Selle alla tõmba nool. Esita endale küsimus: „Mis tegelikult juhtub, kui ma hakkama ei saa?“ Kirjuta noole alla esimene pähetulnud vastus. Selle alla joonista taas nool. Nüüd küsi: „ Milleni see viib?“ Kirjuta vastus. Tõmba taas nool. Küsi niikaua, kuni jõuad vastusega viimse piirini, millest edasi ei tule enam midagi. Kui paberileht sai täis, küsimusi on aga veel, kleebi sellele lisalehti, nii palju kui tarvis. Nüüd on kõik küsimused sul korraga silme ees. Pane oma töö pooleks tunniks kõrvale.
Tagasi tulles loe vastused läbi ja mõtle, kas need tagajärjed on ikka seda väärt, et katsetusest loobuda? Kas nad on ikka reaalsed või on hirm neid lihtsalt suurendanud? Mõtle, kas sul on võimalik selliseid tagajärgi vältida? Võib-olla segas sinu otsuseid hirm, millel polnud mingit pistmist ülesandega?
4. Hirm selle ees, mida ütlevad inimesed
Hirm ühiskondliku pahameele ees põhineb arvamusel, et teiste saavutused ja arvamus „maksavad“ sinu meelest rohkem kui sinu isiklikud.
Nii võib iga kõrvaline inimene nimetada mustaks seda, mida sina näed valgena. Ta võib tekitada sinus kahtlusi sinu isikliku nägemuse kohta.
Sinu meelest ühtib kõrvaliste isikute arvamus kogu ühiskonna arvamusega. Otsekui oleksid sa igal hetkel ümbritsetud vaatlejate ja kohtunike hulgaga, kes jälgivat igat sinu sammu. Neil ei ole isiklikke perekondi, tööd, tegevust ega puhkust, kogu nende elu on pühendatud sellele, et sinu üle kohut mõista. Nende arvamus aga kirjutatakse taevas kohe üles kui vankumatu tõde. Kas on nii?
Küllap see on väike liialdus. Ent lõppkokkuvõttes võime avastada, et hirmu suurus teiste ees eksida ei vasta üldsegi mitte tegelikkusele.
Sul läheb vaja. Mõned A4 paberilehed, pliiats, joonlaud ning vähemalt üks tund aega.
Juhend. Jaga oma isiklikule ajajoonele oma saavutused ja võidud, alates varasest noorusest, kuni tänase päevani. Näiteks, kui võitsid algkoolis hirmu hambaarsti ees, siis seegi oli kangelastegu.
Ära allu skepsise häälele, mis sosistab sulle, et kangelastegu on päästa inimene või võita olümpiamängudel kuldmedal.
Kui ajajoon saab valmis ja sa oled seda analüüsinud, tõmba teisele lehele samasugune joon. Ainult et see olgu pühendatud eilsele päevale. Fikseeri kõik oma ööpäevased saavutused, isegi kui need pole teab kui suured (ärkasid õigel ajal ja jõudsid õigeaegselt tööle…).
Korda harjutust kümme päeva, jätkates ööpäeva jooksul tehtud saavutuste ülesmärkimist. Mingil ajahetkel sa märkad, et oled hakanud keerulisemaid ülesandeid lahendama, sest neid on nii tore oma ajajoonele märkida. Kui vaja, jätka seda tegevust seni, kuni tunned selleks tarvidust.
Tuleb lõpetada suhtumine hirmu kui paratamatusse eeldusesse. Asu sellega hoopis võitlema ja sa võidad.
Allikas: Psihhologia
