10 000-kroonise palgaga elu ei ole!

Vahel ma ikka juurdlen, kas karmavõlg kui selline eksisteerib? Kui jah, siis kas nüpeldatakse eelmise või käesoleva elu reeglite rikkumise eest? Äkki olin eelmises elus rahas suplev tigetsev kuninganna, kes kohtles alamaid halvasti ja ei osanud oma võimaluste eest tänulik olla? Sest selles elus küll nii suuri patte ei meenu, millepärast juba aastate kaupa üksikemana kopikaid peaksin veeretama.

Jah, ega ma vastutust enda kaelast ära lükkagi. Läksin lihtsama vastupanu teed ja lõpetasin ülikooli asemel tehnikumi. Kogemuste puudumise tõttu välistasin töökohaotsingul ettevõtted, kelle nimed päevalehtede esikaasi kaunistasid. Mul polnud piisavalt julgust ja riskivalmidust, et endale paremaid tingimusi luua. Minust sai krapsakas sekretärineiu suurte ambitsioonidega ettevõttes, mis tänaseks Äriregistrist kahjuks kustutatud.

Kuigi üheksa aastat tagasi oli palk märkimisväärselt väiksem, mul tänapäevaseid muremõtteid peas ei olnud. Raha jagus üürikorteri eest tasumiseks, trennis käimiseks ja korra kuus sai poetuurilgi käidud, et kaubanduslik välimus konkurentsivõimeline hoida. Praegu ei saa sõbrannadega kohvilegi minna, sest kalkulaator peas näitab 20-kroonise väljamineku peale punast miinust.

Kuus aastat tagasi sündis mul imearmas poeg Martin. Justnimelt mul, sest lapseisa kadus nelja tuule poole juba kaheksandal raseduskuul. Eestis ta ei ela, oma kontakte jätnud pole ning poisi vastu mingit huvi üles ei näita. Kuigi rasedustestil kahte roosat triipu nähes hõiskas rõõmust koos minuga, oli ükspäev tuba tühi ja laual sedel, et ta pole veel valmis isaks saama. Palju õnne! Järelikult pidin mina valmis olema nii emaks kui isaks saama.

Kui ennist rääkisin karmavõlgadest, siis Martin on mulle kinnituseks, et midagi olen oma elus ka väga õigesti teinud. Jah, raske on olnud, on praegu ja helesinist taevast ei näe ka tuleviku kohal. Pensionärist emake elab teises linnas ning Martini isapoolse vanaisaga millestki rääkida ei ole — alkoholism on oma töö teinud. Aga lapse armastus, sõprus ja siirus kaaluvad tugevalt üle vanad lääpavajunud kingad ja unistusteks jäänud eksootilised puhkusereisid.

Siiski fantaseerin sageli, mis tunne küll oleks, kui mu palk oleks 20 000 krooni, praeguse poole väiksema asemel… Saan aru küll, et Tallinnast 200 kilomeetrit väljaspool võib ka minu praegune palk päästerõngaks olla, aga meie väikest pere sellise summaga ära ei majanda. Üürikorter magalarajoonis — 5300 krooni kuus koos kommunaal- ja kõrvalkuludega. Lasteaiamaks ja Martini trennid — 1200 krooni. Tervelt 3500 krooni eest saan soetada ühistranspordi kuukaardi, tasuda oma telefoniarve ning piiramatult praktiseerida minimaalselt kulutades maksimaalselt hea toidu valmistamist.

Igakuist lapsetoetust olen targu kogunud, et võimaldada suuremate väljaminekute katmist lapse tarbeks. Martin võtab olukorda isegi mõistlikumalt kui mina. Pole olnud jonni ja jalgade trampimist ühegi läikiva asja pärast, mida ta poeletil igatseva pilguga vaadanud on. Pigem tuleb mul endal seda nähes nutt peale.

Igatahes on jäänud mulje, nagu oleksin viimane inimene Tallinna linnas, kelle netopalk on 10 000 krooni kuus. Nojah, ega kõrgemapalgalised sõbrannad kutsugi enam teatrisse-kinno-kohvikusse, reisimisest rääkimata. Nad teavad mu olukorda ja reaktsiooni. Suuremad shoppajad rõõmustavad vahel mõne tasuta hilbuga, mis neil eelmisest hooajast kappi tolmu koguma jäänud. See ongi praegu ainus võimalus oma garderoobi värskendust tuua.

Aga mul ei ole võimalusi, et teistega samal karussellil tiirelda. Ma võin vestelda televiisorist nähtud filmidest ja raamatukogust laenutatud kirjandusest, kuid ma ei tea midagi viimasest teatrietendusest, esilinastusest või popist isikliku arengu koolitusest. Teisisõnu, vaesus on mind igavaks muutnud.

Ma ei tea, kui paljud üksikemad või –isad on sarnasesse olukorda sattunud ja kuidas nemad on väljapääsu leidnud. Oma tutvusringkonnas saatusekaaslasi ei ole ning tunne on päris üksildane. Ma võin ju oma heale kursakaaslasele, kellest tänaseks on saanud maineka ettevõtte tootejuht, hingemuredest pajatada. Kuid tema soovitus on alati üks — vaheta töökohta.

Isegi kui ta teab, et olen katseid selleks teinud, intervjuudelgi käinud, ja alati saanud kirja, et täname kandideerimast, säilitame teie andmed oma baasis ja informeerime vakantsest kohast tulevikus. Väikelapsega üksikema pole vist tööturul atraktiivne kaup.

Ma ei saa väikese lapse kõrvalt ka teist töökohta pidada. Saadud tulu läheks lihtsalt lapsehoidja palgaks, kes Martini eest õhtutundidel ja nädalavahetustel hoolitseks. Ja mina saaks oma last näha vaid öösiti. Võimalik, et mõistus on kinni kiilunud ja ma lihtsalt ei näe enam uusi võimalusi.

Ah jaa, osa sõbrannasid on veendunud, et mul oleks meest vaja. Loomulikult oleks, tunnen vastassoost hingesugulasest väga puudust. Tööl, lasteaias, raamatukogus ja toidupoes ühtegi vahvat selli seni kohanud ei ole. Ja kui mind praegu diskoteegiuksest sisse lükata, jääksin jalapealt mehi rabavatele kaunitaridele kaugelt alla. Iseasi, kui mõne ööklubisse sattunud mehe eluunistuseks on püsisuhe ja väikese lapsega 30-aastasene sekretärineiu. Jah, mind ennastki ajas praegu naerma.

Kaua võib, mõtlen sageli ja vaatan, kuidas aastad vahetuvad ning elu veereb mööda. Naljakas, et paljudele on oma kodu, auto ja igakuised säästud iseenesestmõistetav. Teise jaoks on iseenesestmõistetav säästuka allahindluseid noolida ja igat oma makaroniostu põhjalikult analüüsida. Aga nii ei tohi vist mõelda. Pean oskama tänulik olla enda ja lapse hea tervise eest, muidu võib järgmises elus veel hullemat karmavõlga oodata.