Hirm sööb hinge seest

 (17)
Hirm sööb hinge seest
Corbis/Scanpix

Seltskondliku tooni lahutamatuks koostisosaks on saanud majanduskriisi mainimine, isegi kui see ennast väga ei puudutagi. Aga ikka peab mainima keegi "meie raskeid majanduslikke tingimusi", olgu või läbi huumoriprisma.

Mõned teevad tõsist nägu ainuüksi seepärast, et mitte kedagi solvata, aga kas keegi üldse teab, kuidas meil tegelikult läheb või hakkab minema, pole sugugi kindel.

Empaatia on muidugi kõigiti väärt omadus, ent minu arust mõjub see pigem mõnitusena, kui Paari-Marko stuudios heina krõmpsutab, andes mõista, et ajad võivad nii hulluks minna ja raha võib päriselt kaduda. Keda see aitab?

Nali ja naer

Soveediaja positiivseks eripäraks oli see, et vajalik sai oma peaga välja nuputatud. Ikka tuli keegi mingi leidliku lahendusega lagedale, olgu munarestid laes või keefiripakkidest heegeldatud vannitoavaibad. Mitte et kumbki tunduks lahe, aga hallid ajurakud said küll vanasti rohkem tööd ning sõrmed olid ka reipamad.

Ka huumor aitas nõukogude argipäeva üle elada, kasvõi tänu Meelejahutajale, Naeroobikale ja selle seltskonnale sai paljust jamast nii koolis kui tööl üle olla.

Viimasel ajal käib telekas pidev hala majanduslikest eelarvekärbetest ja pidevatest vallandustest, mistõttu olen otsustanud maha jätta Terevisiooni vaatamise ja üldse end kõigi selliste saadete eest blokeerinud, mis kirjeldavad rahanappust. Riiklik telekanal võiks vähemalt niigi palju inimeste meeleolu ja usu säilimiseks teha, et programmi katkematu huumoriga piserdada, minupärast või Kreisiraadio hommikust õhtuni.

Vaba vaim

Üks Kennedy-klanni vanameister, kes elas juba 30ndate ränga Ameerika majanduskriisi üle, kirjutas, et inimesed ei peaks majanduskriisist mõtlema kui isiklikust möödapanekust, vaid ennekõike kui süsteemiveast. Pealegi kehtis seal samaaegselt kuiv seadus. Vaat sellist vabaduseröövi nimetaks ma küll kriisiks.

Mõned kutsuvad üles majanduse hüvanguks rohkem tarbima, aga kui sul pole, millega, siis sellised provokatsioonid ei eruta. Ise hoian näiteks hunniku raha võrreldes varasema ajaga pesuvahendite pealt kokku, teostades omasegatud sooda-, soola-, sidruni- ja äädikamikstuuridega oma majapidamises enam-vähem kõike. Lisaks soodsusele on see üdini keskkonnasõbralik.

Ka olen suures osas jätnud maha valmistoitude ostmise ja hakanud kokkama ning sattunud tegevusest väikestviisi vaimustusse.

Üldse on hea mõningaid raamatuid lugeda, millega end vaesel ajal lohutada, näiteks nagu "Leonardo köögimärkmed ehk "Romanovi koodeks"" (muidugi laenutatud), mis õpetab ka vaesemal rahval toime tulema, näiteks puder ühe maitsetaimega, mis tähendab, et pudrusse tuleb kummelit segada; paremal päeval puder kahe maitsetaimega ehk kummel pluss leedriõied ja eriti pidulikel puhkudel ja pühadel puder kolme maitsetaimega, mil tuleb pudrusse segada veidi kummelit, kuivatatud leedriõisi ning punaste moonide mahla.

Arvan, et praegu pole vaja muud teha kui keskenduda hetkele ja säästa oma pead kõikvõimalikest ähvardavatest tulevikumõtetest.