Jurist selgitab: millele peaks juba suhte algul mõtlema, et lahkumineku korral oleks lihtsam vara jagada

 (6)
Jurist selgitab: millele peaks juba suhte algul mõtlema, et lahkumineku korral oleks lihtsam vara jagada
Photo by PhotoMIX Ltd. from Pexels

Keegi meist ei astu suhtesse plaaniga see peagi lõpetada, kuid reaalsus on siiski selline, et pooled abielud lahutatakse ja rohkem kui pooled kooselud purunevad. Millele tuleks kohe suhte alguses mõelda ja mida ette võtta selleks, et suhte purunedes varajagamine lihtsamalt läheks? Selgitab Eesti Õigusbüroo jurist Ülle Aliorg.

Kuna riik aktsepteerib kooseluvormidena abielu ja vabaabielu, siis on võimalik seda ka õiguslikult reguleerida.

Registreeritud kooselu puhul on tegu abieluga, mida kaitseb perekonnaseadus (PKS). Abiellumisel tuleb valida ka vararežiim, kas varalahusus, abikaasade ühisvara või vara juurdekasvu tasaarvestus. Abielu lahutamise korral jagatakse vara perekonnaseaduses vastavat vararežiimi reguleerivate sätete alusel.

Kui lahutada soovivad abikaasad on määranud vararežiimi, mida saab abielu kestel ka muuta, siis mõistlike inimestena arutavad nad rahulikult läbi lahkumineku üksikasjad ja saavutavad kokkuleppe, mille vormistavad notari juures, kuna see on kõige vähem aega ja raha nõudev protseduur, et oma eludega edasi minna. Kokkuleppe mittesaavutamisel tuleb vara jagamist taotleval poolel pöörduda hagiavaldusega kohtusse.

Seotud lood:

Varajagamise hagi esitamisel tuleb arvestada riigilõivuga summas 600 eurot, kuna esitatakse 2 taotlust, mis on lõivustatud:

1) varajagamine ja

2) kinnistusraamatus omanikukande muutmine.

Mõlemad on mittevaralised nõuded, millelt on seadusega ette nähtud riigilõiv 300 eurot. Kuna abielu lahutamisel tuleb lahendada ka laste hooldusõiguse ja ülapidamisega seotud küsimused, siis kohtupraktikas on rõhutatud, et kohtusse pöördumine on äärmine abinõu oma õiguste maksmapanekul, mistõttu kohtumenetlusele kulutatvaid summasid on mõistlik kasutada lastega seotud kulude kandmiseks, mitte kohtus võistlemiseks.

Mitteregistreeritud kooselu ehk vabaabielu lõppemisel varasuhetest tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldatakse võlaõigusseaduse (VÕS) seltsingulepingu kohta käivaid sätteid, mille kohaselt vabaabielu käsitletakse kui tegutsemist klubina, mille liikmed on seltsinglased. Seltsinglased tegutsevad ühise majandusliku eesmärgi saavutamise nimel, tehes rahalisi panuseid seltsinguvarasse, näiteks eluaseme soetamisse või juba olemasoleva renoveerimisse või parendamisse. Kui üks klubi liikmetest otsustab suhtest välja astuda või mõlemad otsustavad, et minnakse lahku, siis õiguslikult on tegu klubi tegevuse lõpetamisega ja toimub selle likvideerimine, mille käigus jagatakse seltsingule kuuluv vara.

Kui eluaseme omanikuna on kinnistusraamatusse kantud ainult üks elukaaslastest, siis sõltumata sellest, et ka teine elukaaslane on panustanud ühise eluaseme korrashoidu, näiteks tasunud kommunaalmakseid, tegelenud koduse majamidamise ja laste kasvatamisega, siis kooselu lõppemisel ei teki tal õigust ühiselt kasutatud eluaseme väärtusest osale, st mitteregistreeritud kooselu puhul laste kasvatamisele panustatud aeg ja ka rahalised kulutused kommunaalteenustele ei anna õigust osale omandi väärtusest. Kooselu lõppemisel eluasemest ilmajäämisel tuleb soetada endale uus eluase ja alustada otsast peale.

Taolise olukorra vältimiseks tuleb endalt küsida: kas ma tahan luua pere, mille eesmärk on lastele tagada turvaline kodu ning vastastikku lugupidavad hoolt ja hellust jagavad vanemad, tegutsedes eesmärgi saavutamiseks klubi- või abieluvormis. See on valiku ja vastutuse võtmise küsimus.

Kui kooselu kestel, lisaks vara soetamisele võetakse ka laenukohustusi, siis arvestada tuleb, et jagada saab vara, kuid pangalaen kohustusena tuleb täita. Kooselu kestel ühiselt võetud panagalaenu tagasimaksmise eest vastutavad solidaarvõlgnikena mõlemad ja see kohustus ei lõpe tavaliselt kooselu lõppemisega.