José ütleb esimese asjana, et kõigel, mis ta vaimsete õpetuste vallas teeb, on üks põhieesmärk: anda inimestele infot, et nad oleksid teadlikumad, oleksid oma elus nii-öelda ärkvel ja saaksid tänu sellele elada paremat elu. Aga nagu Hiina vanasõnas „Ära anna näljasele kala, anna talle õng!“ on ta valmis ulatama õnge, kuid kala peab iga soovija ise püüdma. Tema õngeks on info, mida ta jagab seminaride ja töötubade käigus.

Suhtumine rahasse

Igaüks vajab raha ja tahab seda, raha on alati tähtis — raha tagab meile eluks vajaliku ja annab ka valikuvabaduse. Aga kuigi inimesed ihkavad rohkem raha, ei lähe paljudel see soov täide. Miks?

Ühiskonnas toimuvat jälgides võib märgata, et suhtumine töösse ja sellesse, mis on oluline, on tuntavalt muutunud. José toob näite: Meie isade ajal määratlesid inimesed oma identiteeti töö kaudu — üks oli oma töö üle uhke käsitööline, teine arveametnik, kolmas õpetaja. Õpitud ametit peeti kaua, sellest peeti lugu, ja kui saadi meistriks, andis see ka aste kõrgema sissetuleku.

„Nüüd on esile kerkinud kaks väärtust, mis on eriti olulised uuele põlvkonnale: kui hea sa välja näed ja mida/kui palju sa omad,“ tõdeb José Garcia. „Ja see ei ole nii ainult Eestis ja Soomes, see on laiem trend.“

Nii naised kui mehed pööravad oma väljanägemisele suurt tähelepanu. Sellega kaasnevad trennid, jõusaalid, disainriided, vahel ka kunstrinnad, botoxsüstid jms. Kellel on välimus esmatähtis, sellel taandub küsimus sellest, kes sa tegelikult ise oled, mida oskad ja hindad. Teiseks mõõdupuuks on jõukuse näitajad: kus sa elad, milline maja või korter sul on, millise autoga sõidad, kas saad endale lubada paari välisreisi aastas jne. Ja veel üks märksõna on isekus, teatava üleoleku näitamine nende suhtes, kes ei ole nii rikkad ja ilusad.

Kaasnähtena põhjustab üleüldine ilu ja vara kummardamine õnnetut olekut neis, kes ei ole oma välimusega rahul ja kellel pole ka erilist jõukust ette näidata, kelle ootused on aga kõrged. Eriti nelja-viiekümneaastased võivad tunda kõrvalejäetust, sest neil pole samasuguseid võimalusi, mis on noortel.

„Minu kui terapeudi juurde jõuab palju selliseid õnnetuid inimesi, kes tunnevad teravat puudust. Tegelikkuses pole raha puudumine kunagi põhjus, vaid sümptom nagu haiguse puhul,“ kinnitab José. „Kui nad tulevad minu juurde, räägime algul lihtsalt juttu ning ühel või teisel viisil kerkib rahateema ikka esile. Enamasti selgub, et midagi on viltu nende arusaamades elust, sealhulgas rahast.“

Kas ma väärin rikkust?

Paljud arvavad, et nad ei väärigi jõukust − see suhtumine algab enamasti perekonnast, lapsepõlvest kõigi nende juttudega, et „elu ongi raske“. Osad usuvad, et raha on paha, must, lausa saatanast. Sovetiajal räägiti ju „pahadest kapitalistidest“ ja see suhtumine istub paljudel sees. Kui nad näevad ümberringi, et pole sugugi halb omada piisavalt ressursse, tekib neis sisemine konflikt — raha on paha, aga ometi nad tahavad seda. Vastuolulist energiat kandes ei tõmba nad oma ellu küllust.

Kui nad arvavad, et elu on keeruline ja raske, siis nad ei usalda ennast, ei investeeri tulevikku, ei riski selle nimel. Nad usuvad, et ainult kõvasti tööd tehes saavutavad nad oma eesmärgi. Lisaks valivad paljud neist vähemtasustatud töö, kus nende teenistus lihtsalt kaob elementaarseteks vajadusteks ja tuleviku tarbeks ei jää eriti midagi alles.

„Mida usud, seda ka lood!“ rõhutab José külgetõmbeseadusest tuntud reeglit. „Selliste inimeste probleem on vastuolus, et nad ütlevad üht — tahan raha − aga teevad teist. Raha ei ole iseenesest hea ega halb, raha on energia. Täpsemalt öeldes armastuse energia.“

Armastan raha

Niisiis peab raha saamise soov olema kindel, mitte vastuoluline, ja see peab olema kantud armastuse energiast. Väga väheste inimeste, näiteks edukate pankurite puhul võib seda võtta sõna-sõnalt: nad tõepoolest armastavad raha, raha on neile kõige olulisem! Enamikule inimestele raha lihtsalt meeldib.

Inimesed töötavad, et saada raha. Piisaval hulgal raha ei jõua kunagi nendeni, kes vihkavad oma tööd, kes ei usu endasse ega järgi oma unistusi ja on seetõttu sisemiselt õnnetud.

„Täpsemalt, detailides selgitan ma seda oma seminaridel, aga põhimõte on selline: kui tahad muuta oma elu, pead kõigepealt muutma midagi enda sees, sa pead välja saatma õiget kutsungit paremale elule,“ märgib José. „Terapeudid aitavad inimestel leida sisemist tasakaalu ja sellepärast olen alati õnnelik, kui mu koolitusele tulevad terapeudid, arstid, õpetajad — kõik need, kes mõjutavad paljude inimeste elu.“

José soovitab teha iga tööd — ka kehva ja väikesepalgalist tööd, kui parasjagu teist võimalust pole — sisemise rõõmuga, armastuse energiaga. Siis tulevad kindlasti uued võimalused. Tuleb usaldada ennast ja järgida oma isiklikke unistusi, sel juhul ka õnnestutakse. Pole olemas võlutabletti, mida raviks sisse võtta, aga mõned asjad kindlasti kiirendavad soovitu saabumist. Palju väge on kõiges looduslikus. José kasutab näiteks Bachi õietilkasid, mis saavad maha võtta energiablokeeringuid — need on naturaalsed, mitte maagilised abimehed.

Kindlasti ei soovita ta läbi teha raharituaali või soetada kuskilt internetipoest „rahamagnetit“, kui ei tea selle olemust ega toimet. Paraku võib mõni riitus mõjuda vastupidiselt ja võtta selle viimasegi inimeselt ära. „Raha ei tule nipsust, ise mitte midagi tehes. Nagu ütlesin, muutus algab inimese seest ja algab sellega, kui teed asju armastuse energiaga. Olen paljudel aidanud üles leida selle, mida nad tõeliselt armastavad. See toobki nende ellu muutuse, mida nad vajavad.“