Lapsele oma raha — kas ja kui palju?
Tõnu ema ütles: “Praegusel vaesel ajal mina küll lastele raha ei anna — õpivad ilmaasjata raiskama!”
Tiina ema vastas: “ Kui laps ei õpi väikesest peale rahaga ümber käima, siis ta ei oska hiljem üldse arvestada, kuidas ja millele kulutada! Tiinal on pangas oma arve, sularaha on tal ka ja tähtpäevadeks peamiselt raha kingitaksegi Las ostab ise, mis ta tahab.”
Raha muutub elus aina olulisemaks. Koolieelikud saavad vähe raha, ehkki paljudel on beebist peale hoiupõrsad olemas. Aeg-ajal lubatakse lapsel midagi osta ka, aga tavaliselt hoiab vanem silma peal nii plaanidel kui ka ostuprotsessil.
Tegelik arusaamine raha väärtusest hakkab tekkima nooremas koolieas ja sel perioodil osaleb vanem aktiivselt raha väärtuse tunnetama õppimises.
Mida siis teha, et laps õpiks raha väärtustama, aga samas siiski mitte ainsaks ja suurimaks väärtuseks pidama?
Lapsel peab oma raha olema, vanema poolt kindlaks otstarbeks antud raha võidakse käsu järgi kasutada, aga ise majandama nii ei õpi. Samas toob liigne raha hulk kaasa probleeme — inimene ei väärtusta tavaliselt seda, mida on palju, mida ilma vähima vaevata alati juurde saab.
Perekonnaliikmed, ema-isa, aga ka lähisugulased, vanavanemad ja onud-tädid, kes sagedamini kingitusi teevad, võiksid põhireeglites kokku leppida: kas ja kui suuri summasid sularahas lapsele võiks tähtpäevadel kinkida või muidu anda.. Sama nõupidamine oleks kasulik ka eakaaslaste –sõprade vanematega — piinlik ia edasise lävimise suhtes problemaatiline on ju, kui lasteaia- ja koolikaaslased tulevad sünnipäevale kalliste kingitustega ja mitmesajakroonist kinkekaartidega.
Kodus lastele raha andes on tavaliselt parim anda kindel summa kindlaks ajavahemikuks — noooremas koolieas võiks sobiv olla nädalaraha, pikemat aega ise majandada laps veel ei suuda. Kindlasti tuleb kokku leppida, milleks see raha on mõeldud — kas sellest tuleb osta ka mingeid tarbeesemeid, kooliasju või hügieenitarbeid ja teha kingitusi sõpradele või pereliikmetele. Siin oleneb otsus perekonnast ja konkreetsest lapsest , vastutusvõime kasvab ka aastetga, nii et 3. klassi õpilasele võiks lubada rohkem raha kui kooliuusikule, aga samas lasta tal endal rohkem kulusid kanda.
Tavalisemad kulutused, mis lapsed ise maksavad, on mobiiliarve meelelahutuslikud kulud, mängud, lelud hobidega tegelemiseks vajalik (kui see pole liiga kallis, — ratast, suusavarustust või tantsuringi maksu ei jõua laps oma taskurahast kinni maksta)
maiustused, karastusjoogid.
Iga kuluartikli piires tuleb kokku leppida, mida see tohib sisaldada. — tuleks vältida ohtlikke, ebatervislikke ja ebamõistlikke kulutusi. Selliseid kulutusi ei tohi lubada isegi lapsele kingitud raha, kasutamisel. Loomulikult on hea, kui rahaprobleeme õnnestub rahulikult arutada. Võib aidata lapsel selgusele jõuda, mille jaoks ta tahaks raha koguda, ja siis teda plaanitu teostamises toetada.
Oluline on ka, kas lapsele võib töö eest maksta
Küsimus on väga delikaatne — me ei taha, et laps iga töö tegemise eest raha kaupleks, ja tavapäraseid kodutöid peaksid kõik perekonna liikmed jõudumööda sooritama. Samas on õige, kui laps saab kogemuse, et raha saamiseks tuleb vaeva näha — et rohkema raha saamiseks tuleb end rohkem pingutada.Nii käivad lapsed vahel naabrite või sugulaste last hoidmas või viivad koera jalutama, olles eelnevalt tasus kokku leppinud. Kui lapsele anda kodus mõni erakordne, raske või tüütu lisatöö, siis oleks mõeldav maksta ka kodus. Lapse oma toa krramimise eest me ei maksa, aga kui ta kraamib ära keldri, rohib pika umbrohtu kasvanud peenra vms.
Väga kasulik oleks aidata lapsel oma tulusid-kulusid üles märkida. See võib esialgu tunduda tüütu, aga kujundab kogu eluks vajaliku harjumuse ja vilumuse. Lapsega koos võib vaadata ta “arveraamatut” , võrreldes omavahel kuude ja aastategi jooksul tehtud kulutusi ja hinnates nende otstarbekust.
Elame ajastus, kus ostlemine (hängimine, šoppamine) kipub saama levinud meelelahutuseks, lapsedki lähevad vahel meelsamini vanematega poodi kui jäävad koju mängima. Pealetükkiv reklaam ülistab müüdavat, kasutades seejuures osavalt klientide nõrkusi. Pole kerge vältida kiusatusi, valida ja osta vaid seda, mis tegelikult endale meeldiv, vajalik ja otstarbekas
Et laps sellega toime tuleks, peab lapsevanam teda kannatlikult suunama — seega leidma aega lõpututeks kõnelusteks.
Jälgi Perekasvatuse Instituudi tegemisi Facebook'is või külasta kodulehte
