Liisa Pakosta: Laste toimetulekutoetust tuleb tõsta!
Uueks talvejopeks, teatrikülastuseks või sõbrale sünnipäevakingiks aga kindlasti mitte. Neid viimaseid (ja veel paljut) vajavad aga eeskätt lapsed, kelle osas arvestatakse toimetulekutoetust 800 krooni kuus. Sealjuures võib söögiisu osas noor kasvav organism oma vanemad pikalt seljataha jätta.
Mida arvud kõnelevad?
Toimetulekutoetust saab ligi kolm protsenti Eesti elanikest. Toetuse mõte on aidata raskeid aegu üle elada neil, kel on tekkinud ootamatud ajutised raskused.
Toimetulekutoetuse maksmine peab sobima nii raha saajale kui raha andjale – ning andjaks on arusaadavalt oma igapäevast tööd tegevad inimesed. Sealhulgas ka need enam kui 70 protsenti tööl käivatest eestimaalastest, kes ise teenivad alla keskmise palga.
Sestap pole ajutise toetuse mõte ülal pidada “alla-10000-kätte-pole-mõtet-tööle-minna” mentaliteeti, mis muidugi puudutab vaid kaduvväikest osa toetuse saajatest. Üldine põhimõte on, et igal juhul tuleb hättasattunuid aidata, ning hättasattunud on ka ise on motiveeritud vaeva nägema, et olukorrast välja rabeleda.
Toimetulekutoetuse summa peab tõusma eeskätt neile, kes ennast ise mitte kuidagi aidata ei saa – lastele. Alaealiste pereliikmete toetuse määr peab tõusma vähemalt täiskasvanu määrani, selleks kuluks järgmisel aastal 26 miljonit krooni. Lisaks ei tohi kohalikud omavalitsused vähendada oma eelarvetes kulutusi ühe lapse kohta võrreldes 2009. aastaga.
Töötuse kasv kasvatas kohe toimetulekutoetuse saajate arvu. Kui kõikidest toimetulekutoetuse saajatest on töötuid 4/5, siis neist omakorda on üle kolmandikul lapsed. Kusjuures viimase 10 aasta jooksul on enam kui kahekordistunud perede hulk, kus on lapsi kasvatamas ainult üks täiskasvanu.
Näiteks Tallinnas on üksikvanemaga peresid toimetulekutoetust saavatest lastega leibkondadest ligi 2/3. Lastega ja töötu vanemaga pered on kasvanud üle Eesti suurimaks ja murerohkeimaks vaesuse kandjaks, lükates varem sellel positsioonil olnud pensionärid mustast lõpust ettepoole.
Põhjuseks lihtsalt see, et pensionid on kasvanud ning lisaks säilitasid pensionärid majanduskriisi ajal kõige stabiilsemalt oma töökohad. Vaesuse kõige raskem jälg on liikunud sinna, kus seda kõige vähem olla tohiks – laste õlule. Ja kõige rängemalt sinna, kus laste ees kannab vanemlikku vastutust sisuliselt vaid üks inimene.
Lastega peredel on raskem ise toime tulla
Töötuks jäämise või toimetuleku kaotuse korral muudel põhjustel on lapsevanem ja lasteta täiskasvanu vägagi erinevates rollides. Üksi elav inimene on mobiilsem ja paindlikum – ta saab suhteliselt lihtsalt kolida, kui pakutakse tööd kodust kaugemal. Eriti üürikorteri puhul on hõlpsam kolida väiksemale elamispinnale. Ta saab hakkama mõnda aega ilma suuremate kulutusteta, reeglina on eelmise aasta palitu paras ka eelolevaks talveks.
Laps on aga suvega pikkust visanud või on eelmise talve rõivad ribadeks trööbatud, viimasel põhjusel pole poiste pükse, spordirõivaid või läbikelgutatud tunkesid liiga sageli ka mitte osavamast taaskasutusest leida.
Täiskasvanu saab oma sõbrale öelda, et parimaks sünnipäevakingiks on ise kohale tulla ja kõvasti kokka kiita. Laps oma klassikaaslase sünnipäevale sama sõnumiga juba ei lähe. See, et vaesus tekitab lastes eemalejäetust, tõrjutust ja pikaajalise mõjuga sotsiaalseid ning tervislikke probleeme, ei tohiks kellelegi enam üllatus olla. Raske on kõigil, ent ilmselgelt on teistega võrreldes oluliselt raskemas olukorras lastega pered.
Kõige püsivamaks ja ühtlasi ka ainsaks töötavaks lahenduseks on töö. Uued reaalsed töökohad, mis vanema või vanemad tööle aitavad, on seetõttu kõige olulisemad saavutada. Majanduse olukord on juba pisut helgem, toimetulekutoetuste väljamaksete kasv on ka vastavalt pidurdunud ning sama ennustatakse järgmiseks aastaks.
Soojas ühiskonnas aidatakse üksteist
Hättasattunuid peavad aitama lisaks riigile ja kohalikele omavalitsustele ka kaasinimesed. Kui hädaliste aitamine oleks ainult ametnike pärusmaa ja kohustus, oleks tegemist ikka väga külma ja kõleda riigiga. Kui abikätt ulatavad lisaks ametnikele ka naabrid, sugulased, (endised) töökaaslased, lastele veel ka kooliõpetajad, klassikaaslaste vanemad, sõprade pered, on ühiskonnas palju soojem ja helgem elada. Ka massiivsemate toetusprogrammidega Põhjamaades rõhutatakse just bürokraatiast vaba, inimeselt inimesele toetamise olulisust.
Taas on teistega võrreldes kehvemas olukorras lastega pered. Ühelt poolt on levinud väärarvamus, et “igaüks tehku vaid nii palju lapsi kui ta jõuab üles kasvatada” (justkui ajutised raskused oleks mitmekümne aasta peale ettenähtavad, mis ju tegelikult nii sugugi pole), teiselt poolt on takistuseks jällegi mobiilsuse ja ka sotsiaalse võrgustiku küsimus. Lapsevanemal lihtsalt pole nii palju võimalusi kodust väljas käia või sõpradega aega veeta.
Mis veel kord kinnitab, et esmajoones ja ilma mingi kõrvalepõiklemiseta tuleb tõsta toimetulekutoetusi lastega peredele, üldiselt aitab aga ikka ainult hea ettevõtlus koos uute töökohtadega.
