Ma tahan emapensioni, sest olen seda väärt!
Antud hetkel on riik ja omavalitsused perede- ja lastetoetusest ikka väga kaugel, pead ikka olema tõeline superinimene ja majandamisgeenius, et siin riigis kasvatada turvalises keskkonnas üles õnneliku lapsepõlvega kodanik, kes võtab kodust kaasa õiged väärtushinnangud.
Jah, ma olen emapensioni iga rakuga välja teeninud. Jah, ma olen seda väärt!
Olen viimasel ajal paljude inimeste suust vastakaid arvamusi kuulnud. Eriti hämmastab mind lastetute reaktsioon. Te ei saagi ju aru, kui olete valinud tee olla üksi ja seega ei tohiks ükski lastetu sellist ettepanekut kritiseerida. Kehtib selline tõde, et võta sõna siis kui sa saad asjadest aru. Lapsetu naine (ka mees) ei kujuta kunagi ette, mida tähendab kasvatada last 19-eurose lapsetoetusega.
Küsigem enestelt hoopis: miks oleks just selliseid otsuseid riigil vaja teha? Riik ei ole täna ja homme, vaid riik peab meil olema ka ikka 10 ja 30 ja 100 aasta pärast. Me ei saa elada raisates, tehes otsuseid, mille tulemus kestab valmisvõiduni.
Emapension on soliidne otsus, kuid siiski tekib mul küsimus, kuhu jäävad isad? Emana oleksin täiesti rahul kui ka isad, kes on kasvatanud üles lapsed, saavad pensionilisa. Suur teene oleks pereväärtuste loomises ka lapsevanematele pisut varem võimaldatava pension.
Riik peaks terviklikult mõtlema ka lastetoetuste süsteemile. Emapalk on muidugi tore, ja tõstab iivet, ent mis saab neist lastest ja kasvatusest pärast selle palga lõppemist? Põhilised kulutused tekivad just suurema lapse puhul. Riik peaks lastega perede huvides kasutama kõiki ressursse: tühjalt seisvad majad ja maad just lastega peredele andma, pakkuma soodsamaid ostuvõimalusi.
Nüüd, valimiste eel on ka minul valijana omad ootused: ootan sellist parteid, kes seisaks lasteaiakohtade eest, kes muretseks sooja koolitoidu pärast ja võimaldab igale lapsele turvalise kodu. On aeg seista oma enda tuleviku eest. Tegudega!
