Meeleolu ja raha seosed
Kui ollakse emotsionaalselt tasakaalus, siis suudetakse otsustada praktiliselt ja majanduslikult, mida osta ja mida mitte.
Emotsionaalse tasakaalutuse korral ei suudeta nii selgelt otsustada, mis tasub seekord poodi jätta. Sellises meeleseisundis ollakse palju vastuvõtlikum reklaamitulvale, mis lubab läbi asjade “paradiisi maitset” või “erilist naudingut”. Ebastabiilse meeleseisundi korral on vastuseks — jaa, ma võin ju seda endale lubada, ma olen seda väärt! Vargsi loodetakse, et kui ma SELLE asja soetan, siis ehk enesetunne paraneb… Kirevad reklaamikampaaniad ongi suunatud meie meeleolu ja tunnete tõstmisele, et inimesed saaksid peale asjade kogeda ka seda heaolutunnet, mis neil puudu on.
Tõsi, mõneks hetkeks ongi rahuldus võimalik saada. Sõltuvalt sooritatud ostu vajalikkusest kogetakse hiljem hea- või pahameelt. Asjad, mis ostetud oma enesetunde parandamiseks hetkeimpulsi mõjutusel ei anna aga paraku seda “paradiisi tunnet”, mida vargsi loodeti.
Inimesed, kes tunnevad end ebakindlalt ja väärtusetuna, kipuvad läbi esemete oma alaväärsust kompenseerima. Endaga harmoonias olevad inimesed suudavad adekvaatselt hinnata oma materiaalseid vajadusi ja majanduslikke võimalusi. Nad ei kaota pead soodusmüükide ja “hullude päevade” ajal, vaid suudavad rahulikult kauba valikus orienteeruda.
Oma meeleolusid on raske planeerida, kuid majandusinimesed soovitavad planeerida oma oste. Nii tehakse vähem emotsionaalsetest impulssidest ajendatud oste ning väljaminekud on majanduslikult läbimõeldud. See aitab vältida pendeldamist koonerdamise ja laristamise vahel. Suuremad ostud peres saab panna tähtsuse järjekorda ning siis ajaliselt planeerida, milleks on vaja raha koguda. Kui sellist arvestust ei peeta, siis võib juhtuda, et raha kulutatakse märkamatult tühja-tähja peale ära ning paljud olulised asjad on peres ikka ostmata. Oskus või oskamatus majandada ei ilmne kohe paari kuu jooksul, kuid aastate lõikes väljendub see inimeste üldises majanduslikus olukorras.
Ostustrateegiad
Inimestel kujuneb elu jooksul välja tüüpiline alateadlik ostustrateegia. See võib olla ressursne või mitteressursne. Näiteks ressursse ostustrateegia puhul on naisel aastate jooksul soetatud kena garderoob, kus üks riideese täiendab teist, mitteressursse ostustrateegia puhul pole naisel kunagi midagi selga panna, kuigi kapis on piisavalt riideid.
Ostustrateegia nr 1: Meeleolule toetuv
Kui nähakse poes endale midagi väga meeldivat, siis tekib impulsiivne tunne, et seda asja tahaks osta. Kui rahakott võimaldab, siis see ka ostetakse. Mõistusega ei analüüsita, kas seda asja on ikka ilmtingimata vaja ning mis sellega peale hakatakse. Põhiliselt toetutakse tunnetele. Näiteks spordipoes võib kõhulihaseid trimmiv aparaat tunduda väga vajalikuna, kuna seeläbi saab oma tervist ja figuuri parandada. Tundub väga mõistlik ost olevat, kuid kodus selgub, et paari nädala pärast seda keegi ei kasuta.
Ostustrateegia nr 2: Mõistusele toetuv
Kui nähakse poes endale midagi väga meeldivat, siis mõeldakse läbi, kas tasub seda osta ning mis sellega peale hakata. Kerkib küsimus, kui kasulik on seda osta ning milline on selle eseme reaalne tarbimisväärtus. Näiteks kevadise talvejalatsite allahindluse puhul on kasulik endalt küsida, kas on mõtet praegu odavamalt saapad osta ja terveks suveks kappi seisma jätta või osta siiski sügisel? Kas need talvejalatsid on ka piisavalt mugavad ja sobivad ülejäänud riietega kokku? Niimoodi arutledes selgub, kas neid on vaja või ei ole.
Ostustrateegia nr 3. Etteplaneeritav
Teades oma vajadusi, mõeldakse kodus eelnevalt valmis, mida on vaja osta ning siis minnakse poodi ja ostetakse sobiv ese. Näiteks kevadel soovitakse endale osta uued kingad ning kauplusesse minnakse kindla sooviga sobivad jalatsid endale leida.
Mida paremini mõeldakse omad ostud läbi, seda suurema tõenäosusega saadakse endale vajalikke ja toredaid esemeid.
