Olen olnud viie aasta jooksul väga sinisilmne ja rumal naine. Olen uskunud meest, kes peaks olema perepea ja vääriline isa oma lastele. Jah, ta mingiaeg seda ongi, kuid siis tekivad perioodid, kus tema sõltuvused temast võitu saavad ja ta suudab kõik ilusa, hea ja stabiilse elu pea peale keerata. Olen kahjuks oma sinisilmsusega ja lootusega sellel lumepallil liiga suureks veereda lasknud. Nüüd oleks vaja hakata seda sulatama.

Ma ei saa üksi hakkama. Mul on armas 4aastane tütar ja kohe-kohe sündimas ka teine. Tänaseks päevaks jättis mees mind võlgadesse ja oht on kaotada kodu — maja kus saaksin rahulikult kasvatada üles oma lapsed ja elada ilma temast sõltumata.

Kahjuks ei oska ma kuskilt abi küsida. Tuttavate, sugulaste poole pöördumine on minu jaoks kahjuks alandav, sest kõik on mulle ammu rääkinud, et mul oleks üksi parem ja see on mees, kes ei taha ega oska peret hinnata. On räägitud, et ära sa ometi võlgu võta, oled pärast hädas jne. No vot, siin ma nüüd siis olen. Nüüd jõudis mulle kohale, et kõigil on õigus olnud.

Kuidas ma nüüd tunnistan avalikult, et kallid tuttavad ja sugulased teil on õigus olnud, palun annetage mulle raha, et ma kodu ei kaotaks? Mu ema ei elaks seda üle ja peaks mind valetajaks ja reeturiks. Kuidas sellisest olukorrast välja tulla? Kas on üldse mingitki lahendust? Kuhu sellise murega pöörduda? Ma olen tõesti meeleheitel!