Merit Raju: kui vaatad otsa oma kulutustele ja sissetulekuallikatele, näed justkui röntgenipilti oma elust ja valikutest


Merit Raju: kui vaatad otsa oma kulutustele ja sissetulekuallikatele, näed justkui röntgenipilti oma elust ja valikutest
Foto: Ruudu Rahumaru

Merit Raju uus raamat „Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni“ on inspireeriv ja aus raamat rahast, mille teemal on paaridel kõige rohkem tülisid.

Autori teekond selle raamatu kirjutamiseni sai alguse puhtalt isiklikust taipamisest ja haavatavast hetkest, mil lapsega kahekesi elades ja ettevõtjana läbipõlenuna tuli selge arusaam, et naine on hädas. „Üks asi, mis mind aitas, oli investeerimine. Kitsamalt ja tehnilisemalt vaadatuna,“ räägib autor. „Laiemas plaanis aitas mind oma sõltuva olukorra sügavam mõistmine ja rahaasjade ja elu eest täie vastutuse võtmine.“

Merit on veendunud, et ka naiste jaoks on investeerimisest tulenev sissetulek ülioluline, sest annab elus rohkem manööverdamisruumi.

Delfi Naistekas avaldab raamatust katkendi, mis räägib investeerimisest.

Me ei ole seda tähelegi pannud, kui meile hakati ütlema „ilus tüdruk“ ja meie vendadele pigem „nutikas poiss“. Koolis on ka vahe tuntav: tüdrukuid peetakse üldiselt matemaatikas viletsamaks ja meile antakse seepärast isegi vähem taskuraha (statistika järgi!). Ja hiljem, kui meil on peika, siis me ootame, et ta teeks meile välja, vähemasti natukenegi sagedamini kui meie talle. Naised käivad kauem (üli)koolis ja meil on seetõttu näiteks õppelaengi suurem. Samuti kuluvad kooli peale mitmed aastad, enne kui läheme tööle ja hakkame raha teenima.

Seotud lood:

Minu küsitluses vastas enamik naisi, et nad järgivad rahaasjus oma ema ja vanaema eeskuju. See on nunnu ja enamasti mõistlikul majandamisel põhinev, mis on ka väga oluline, aga seda on ometi enamasti liiga vähe, et mõelda ja tegutseda suuremalt ja olla ühiskonnas mõjukas. Ja sageli on seda liiga vähe ka lihtsalt selleks, et elada täiel rinnal oma elu nautides. Mainiti, et raha kohta õpitakse vanematelt, netist ja sõpradelt ning enamasti küsitakse rahaasjades nõu oma mehelt. Aga selline info on väga juhuslik! Professionaalne finantsnõustaja tundub aga midagi kättesaamatut. Ja sealtki ei saa sa konkreetset nõu ning lisaks öeldakse alati, et nad ei vastuta millegi eest. Huvitav, et isegi tervise teemal öeldakse sulle (ka apteegis, mitte ainult ihuarsti juures), mida ja kui palju võtta, kui kaalul on veel palju kallim vara — tervis! –, ja raha puhul mitte. Igatahes — otsused tuleb ise teha. Nii nagu raha, nii ka tervise puhul. Ja võtta ka vastutus nende otsuste eest. Kui sul täit infot ja arusaamist pole, ei saa ka täit vastutust võtta, sest asjad võivad niimoodi lihtsalt üle sinu pea juhtuda ja käest libiseda.

Päris esimesed sammud investeerimises tegin oma esimese stabiilsema töökoha (ja sissetuleku) ajal. Kuigi ma mäletan, et see tegi valikud siiski väga napiks: kui hammas läks katki või auto rikki, siis kuueelarve kohe kärises. Mul oli kodulaen ja mul jätkus tahtmist investeerida ka kolmandasse pensionisambasse. Ja tegin ka oma esimesed fondiinvesteeringud. 2008. aasta majanduskriis puudutas mind valusalt — kaotasin nii töö kui ka suurema osa oma fondiinvesteeringutest.

Kümme aastat pärast seda majanduskriisi sain pühitseda oma firma (noh, mikroettevõtte, st iseendale loodud töökoha) kümneaastast sünnipäeva (mis saab osaks vaid 1–2 protsendile õnnelikest ettevõtjatest — ellujäämise tõenäosus nagu kalamaimul!) ja tegin taas uued teadlikud sammud investeerimises. Alustasin päris algusest: minu kulud, minu tulud ja mida teha säästudega. Sel teekonnal olen mõistnud, et kulude ja tulude üle mõtisklemine seob kokku kõik teemad.

Kui vaatad otsa oma kulutustele ja sissetulekuallikatele, näed justkui röntgenipilti oma elust ja valikutest: tegevusalad, unistused, terviseseisund, hobid, harjumused ja sõltuvused, elustiil, vajadused ja väärtused, isegi hirmud ja perekonnaseis — kõik!

Mõistsin oma teekonnal, et säästudest elamine pole jätkusuutlik. Ja et investeerimine pole tehniliselt erinev naiste ja meeste puhul, küll aga on erinevad põhjused, miks investeerida. Tunnen, et naiste jaoks on investeerimisest tulenev sissetulek ülioluline, sest annab rohkem manööverdamisruumi. Kuidas nii? Olen siia kokku kogunud statistika- ja mõttekatkeid, mida olen siit-sealt kuulnud või märganud, ja neid ei saanudki üldse vähe.

  • Naiste sissetulek on üldiselt väiksem kui meestel — Eestis on vahe lausa Euroopa suurim. Rahaline sõltuvus, eriti aga väike palk, seob ka oma tööandjaga — sest lõtku on vähem. Isegi kui tahaks töölt ära, on selle otsuse tegemine väga pingeline. Peab olema usaldust, et leiad lühikese ajaga uue töö, mis vastab rohkem sinu olemusele ja kus palk on õiglasem.
  • Paljud naised on lõksus kehvas paarisuhtes või rahulolematuna oma töökohal või kurnavad end suurema töökoormusega, kui laste kõrvalt mõistlik oleks. Seda kõike ollakse sunnitud tegema, kui ei olda rahaliselt piisavalt kindlustatud. Tööga rahulolematuid inimesi olevat Eestis mõne aasta taguse Gallupi uuringu põhjal 93%. Huuh, peaaegu kõik!
  • Meie piirang on meie aeg ja palgatööl saame teenida vaid mingi maksimaalse summa. Rohkem pole ei energiat ega aega teha mingit tööd veel lisaks. Eriti emadena.
  • Naised kipuvad paarisuhtes mehele nõjatuma — Eesti soolise varalise lõhe uuringu järgi on „vara akumuleerimise omadused“ paremad üksikutel naistel, meestel on need omadused paremad aga paarisuhtes. Sellesse rollide mustrisse langevad naised nii kergesti: kui ollakse paarisuhtes, hakkab finantsküsimustes pigem vastutama mees. Olen veendunud, et rahaline sõltumatus on igasuguse sõltumatuse oluline alustala ja annab päriselt võimaluse teha valikuid. Mitte sundkäike.
  • Eesti mehed on 45% jõukamad kui naised.
  • Varaline lõhe tuleb nii erinevast sissetulekust kui ka erinevatest investeerimisvalikutest. Näiteks kinnisvarasse on meestel ja naistel investeeritud umbes ühepalju, aga naistel on rohkem hoiuseid, meestel ettevõtlusvara ja väärtpabereid (aktsiaid ja võlakirju). Väärtpaberid on üldiselt (aga kindlasti mitte garanteeritult!) suurema tootlusega ja seega ka loovad rohkem sissetulekut ja vara. Oht raha kaotada on selles varaklassis samuti palju suurem.
  • Eestis on maailma suurim sooline kõrghariduse lõhe naiste kasuks — see aga pikendab sissetulekuta aega karjääri alguses ja jätab meid paraku ikkagi tööturul sissetuleku mõttes kehvemasse olukorda. Kui irooniline!
  • Eestis on naiste sissetuleku kõrghetk neljakümnendates eluaastates, emaks saades tuleb aga palgalagi ette lapsega koju jäädes. Küpsetes Euroopa riikides jõuab sissetuleku lagi vastu vahetult enne pensionile minekut. Seega tuleb meil koguda raha kohe tööturule jõudes ja panna see nutikalt kasvama ning leida endale sobiv kokkuhoidlik elustiil, milles kohustusi vähem ning kergust ja lihtsaid naudinguid elu ehedatest asjadest rohkem.
  • Naised on tõenäolisemad hooldama lapsi või haiget või vana pereliiget — ja see pole mõistagi tasustatud töö. Kui laps on pooleteiseaastane, on ootus, et naine hakkab taas tegema täiskohaga tööd (tööandjatele lihtsalt hästi ei istu vähem kui täiskoormus ja sageli ei võimalda ka pere-eelarve poole kohaga töötamist). Tegelikult võib lasteaed olla nii tillukesele lapsele liigne stressiallikas ja emade jaoks nii vara tööle minek kurnav — emotsionaalselt ja füüsiliselt. Mu ema toetas mind lapsehoidmisega, käies ise tööl kolmveerand kohaga (ja kolmveerand tasuga, mille vahet keegi talle ei hüvitanud! Naiste reaalsus …).
  • Üle viie aasta lastega kodus olnuna on keeruline saada erialast tööd. Peaks juurde õppima. Ja kuna värskeid kogemusi napib, saab naine madalama palgaga tööle.
  • Naistel, eriti emadel, on seega lihtsam sattuda rahalises vaates allapoole suunduvale spiraalile: vähem võimalusi säästa ja kuna säästetu ja investeeritu on väiksem summa, võib kummitada ka pensionieas vaesuse oht. Sest iga aasta, mis sa töötad alla Eesti keskmise palga, läheb pensioni 1. samba arvestusse ka vastavalt vähemana kirja. Seega, mida väiksem palk, seda vähem koguneb aastate ja aastakümnetega pensioni. Võib lausa juhtuda, et oled 40 tööaastaga teeninud välja näiteks üksnes enam-vähem sama palju kui keskmist palka teeniv inimene 20 aastaga, kui sissetulek oli vaid pool Eesti keskmist — olgu siis soost, ametikohast, lastega kodus oldud ajast või osakoormusest tingituna. Väiksem 2. samba summa niikuinii, kuna see sõltub palganumbrist.
  • Raha pärast peetakse uuringute andmetel peredes enim tülisid.
  • Lapsed jäävad lahkumineku korral enamasti emaga ja nii on kulude pool sageli pigem emade kanda, samamoodi nagu ka ajaplaneerimine, logistika ja lapsehoidmiskorraldus, mis lisab pinget naise ajagraafikusse ja seetõttu võimalustesse teenida. Eestis olevat üksikvanemad enamasti emad, kokku umbes 42 000 naist (ja 8000 meest).


Ja lõpuks … Kuidas seda nüüd öelda nii, et see ei mõjuks hirmutavalt ega manitsevalt, aga samas paneks mõtlema. Lühidalt öeldes pole mees naise jaoks piisav kindlustus … Iga kord kellegi lahkuminekust kuuldes torkaks nagu keegi rindu — nii väga tahaks uskuda muinasjuttudesse! Paljud naised sellele variandile ei mõtle. Ja seadusandja või „riik“ ammugi mitte, eriti kui tegemist on vabaabieluga. Kõike seda arvestades paneb mind imestama, miks on naiste hulgas investoreid oluliselt vähem kui mehi. Samas.

Kogu see lumepall läheb veerema palgalõhest, mis on endiselt teema nii meil kui ka liiga paljudes riikides üle maailma. Equal Pay Day ehk võrdse palga päev Ameerika naiste jaoks on alles kevadel: sama summa, mille mehed teenisid eelmise aasta jooksul 31. detsembriks, tõid naised koju alles märtsi lõpuks. Ka meil on sarnane vahe. Selle pärast naistel ongi vähem võimalusi investeerida. Uuringud näitavad, et, jah, naised teavad investeerimisest vähem. Aga nad teavad rohkem, kui nad arvavad. Asi toppab paljuski eneseusalduse taga! Ja oleme ka vähem riskialtid. (Seda peetakse investeerimisel muidugi ka eeliseks.) Seepärast on Eesti naiste vara ka suurelt jaolt ettevõtluse ja aktsiate asemel hoiustes.

Kas oled kuulnud klaaslaest? Seda mõistet Eestis eriti ei kasutata — see aga ei tähenda, et seda pole, vastupidi! Klaaslagi on üks soolise palgalõhe põhjus: naistel on nagu klaasist lagi ees nii töiste positsioonide saavutamisel kui palgasissetulekute kasvul. See tähendab, et naiste palk ulatub ainult teatud maani ja sealt edasi haruharvadel juhtudel. Ja see lagi on piltlikult öeldes klaasist: seda pole eemalt näha ja sellest eriti ei räägita — mis sa räägid, kui pole näha!? Samas investeerimisel pole klaaslage, me võime olla täpselt sama edukad või edukamadki investorid kui mehed, kuna neutraalne raha, investeering, ei tunne sugu!

Hea uudis on veel see, et naisi peetakse iseenesest meestest paremateks investoriteks — kaalutleme investeerides pikemalt, tegutseme vähem impulsiivselt ja emotsioonide ajel.

Jah, on tõsi, et investeerimine on riskantne. Ja omal vastutusel. Aga risk on ka mittetegutsemises.
Kui mõnel firmal on vaid üks klient, peetakse seda väga riskantseks olukorraks ja tehakse üldiselt kõik, et seda muuta. Sest sellest ühest kliendist oleneb, kas firma on elus või mitte. Ja selliseid firmasid, kes niisuguse ühest kliendist sõltumise riskiga soostuvad, on mõistagi ülivähe. Kes võtaks sellise riski! Töölkäimisel aga on samasugune risk: sul on üks toode ehk sinu aeg ja üks klient ehk sinu tööandja. Tööandja aga ootab oma kasumit ja püüdleb üha suurema tõhususe poole: väiksemate kuludega suurem kasum. Keegi pole täielikult kaitstud kulude kärpimise, firma muutmise, ühinemise või lõpetamise eest. Olen selle riskistsenaariumi realiseerumist kaks korda kogenud ja see on ikka päris suur põnts — rahaliselt ja ka muudel tasanditel. Ja pooled abielud lahutatakse. Ka mina elan praegu lapsega kahekesi. Kui töökaotus ja lahkuminek kattuvad — nagu mul — läheb päris pingeliseks.

Paarisuhe, lapsed ja karjäär, sõltumatus elukaaslasest ja riigitoetustest — kõik see on tänapäeva naistele oluline. Me tahame seda kõike ja meil on tegelikult head võimalused seda ka saavutada. Tahtmise ja tegutsemise vahel laiutab aga sageli tühimik — kui su sügavam motivatsioon ja selgus, miks sa seda tahad või teed, on puudu, siis see juhtubki! Haridus meil on — enamik ülikoolilõpetajaid on naised. Rahaliselt iseseisev saab muidugi olla vaid oma sissetulekuga, oma töökohaga või ettevõtjana. Võimalikult väikeste staažikatkestustega.

Ja oma finantsharjumuste kujundamise ja säästude kogumisega, süstemaatiliselt. Ja oma raha kasvama panemisega.

Maailmas on ligi 2500 miljardäri. Neist vaid 11% on naised. Eesti rikkaim naine asub Äripäeva 2019. aasta Rikaste TOPis 42. kohal ja kokku leidub 100 rikkaima hulgas neli naist.