Minu, sinu või meie raha?

 (44)
raha
Foto: Ester Vaitmaa

Raha. See magus ja vaenulik neljatäheline sõna.
Suur osa meie elust keerleb raha ümber. Isegi kui me ei taha. Ka peres. Erinevates peredes, nii arvuliselt kui sissetulekute poolest.
Rahast rääkimine on mõnes mõttes ebameeldiv. Sellest rääkimine oma väljavalituga aga vajalik teema.

Eriti veel enne ühist kooselu, mitte alles siis, kui kooselu viltu hakkab kiskuma, arvan mina.

Küsimus pere rahapoliitikast tõusis minu jaoks päevakorda siis, kui mu väljavalitu tegi ettepaneku kokku kolida.
Meil on ees ühise elamispinna muretsemine, ühiseid poeskäigud ja igasugu muud väljaminekud. Lisaks nendele veel kummagi isiklikud harrastused, käimised, huvid.

Siit hakkas arenema saja küsimusega võrgustik.
Kes mida maksab ja kui suures ulatuses? Kuidas ja kas peaksime oma väljaminekuid jagama? Kas kõiki sisseoste peab tegema koos ja kui ei, kas ma pean siis kõikidest ostudest tulevikus kallimale seletusi andma hakkama? Millise (kasvõi protsentuaalse) summa ühisest rahast võime/peame nö isiklikuks rahaks jätta? Kas kõik teenitud raha on pere raha?
Kuidas oleks õiglane?
Kas suurema sissetulekuga pereliige on automaatselt otsustaja rollis ja/või millised on kohustused? ja nii edasi ja nii edasi...

Ma tean, et on erinevaid peresisesid rahajagamise mooduseid. Ja et alati ei ole "50-50" see õige vastus. Alati pole see isegi mõeldav. Ja ega peagi olema: näiteks kui teine on väikse lapsega kodus või palga suurus on erinev.

Kodune taust mängid selles kõiges ka oma rolli.
Minu vanematel on olnud nö ühine rahakott. Kunagi polnud neil eriarvamusi, kõik toimus nagu õlitatult. Kuidagi märkamatult, noogutamise või rahuliku eitamise tähe all. Otsustati ja maksti. Ühiselt.
Küsimus, kuidas nad sellisele kokkuleppele kunagi kooselu alguses jõudsid, tekitas vanemates isegi pisut imestust - milles küsimus?! Loomulikult tood sa kogu oma teenistuse koju, perele ja sealt jagub nii ühiseks kui isiklikeks väljaminekuteks. Ja arvestust ei peeta, et kummale on rohkem või vähem raha kulunud. See on ju abielu ning kõik on "ühise heaolu nimel"...

Minu sõbranna elab teisiti. Kolis siin mõned aastad tagasi mehega kokku, kuid kummalgi on senini oma "rahakott". Toidukviitungid hoitakse visalt talles ja kuu lõpus kokkuvõtted ning vaadatakse, kes kellele võlgu on. Üür makstakse pooleks, oma harrastuste ja lõbustuste eest hoolitseb kumbki pool samuti ja loomulikult ise. Isegi siis kui koos kinni või välja sööma minnakse. Kas see on õige mudel?

Minu õe peres saab mees suuremat palka kui mu õde. Neil on kokkulepe, et seetõttu maksab mees ka suurema osa majapidamiseks kuluvatest summadest. Laste harrastused on valitud ühiselt ja maksmine käib korda-mööda. Samas on peres ka ühine rahakott, millest makstakse jooksvad kulud. Isiklik raha on neil aga veel peale selle.
Kuid kuna mehe palk on suurem, siis jääb talle ka isiklikuks kasutamiseks rohkem raha ning nii lubab mees enesele ja üksi ka selgelt rohkem. Näiteks nii on mõnegi välismaareisi või sõpradega suursuguse väljasõidu. Võib-olla on see õige?

Ja lõpuks mu tädi. Tema on oma rahamajanduse üle suisa valjuhäälselt uhke: ta elab nimelt materiaalset kaksikelu. Tädi on aastakümneid armsa abikaasa eest oma palganumbrit varjanud. Mees teab hoopis seda summat, mis jääb tädile palgast alles pärast seda, kui naine on oma heaolu kontole korraliku ülekande teinud. Tõepoolest - heaolukonto - milline suurepärane viis enese premeerimiseks.

Kunagi kaupluses töötades nägin sageli nii mehi kui naisi, kes maksid nö kaks arvet. Sellele teisele läks šokolaad, alkohol, ajakirjad, plaadid, riided jmt. Kuid... see kassatšekk lendas kassalindi lõpus kiirelt prügikasti, sest ost oli salajane.
Aga nii pole ju õige! Milleks vassida? Või olen ma liiga naiivne?

Tean, et ka selliseid peresid on, kus naise teenitud raha on talle taskuraha ja mees maksab kõik ülejäänu.
Ise ma ei kujuta mitte mingil juhul ette sellist situatsiooni ega tahaks elada vaid mehe rahakoti peal! Isegi kui mu väljavalitu rahas ujuks. Sest ise teenida ja enda eest maksta, kasvõi natukene, on minu jaoks iseseisvuse ja sõltumatuse märk.
Ma ei taha olla ülalpeetav.

Mida ma siis lõpuks üldse tahan?
Tahaksin ühist raha ja kummalegi oma raha. Ühisest rahast maksaks majapidamiskuludesse ja söögi eest jmt. Seejärel vaatame ühiselt, mida saame enesele veel lisaks lubada. Ja kõige lõpuks oleks meil kummalgi veel ka pisut oma vaba raha, mida võime kasutada seletamata, teise nõusolekuta. Sest mõnikord tahan ma osta mõne hea raamatu või kosmeetikat või käia kohvikus. Ilma süümepiinadeta ja aru andmata.
Sama lubaksin oma väljavalitule.

Olen ma valedel jälgedel?