Naine kurdab: ma ei julge oma mehele öelda, et mul ei ole raha kommunaalarve maksmiseks

Mina olen alati olnud selle poolt, et mees ja naine peaksid suhtes olles oma rahakotid lahus hoidma. Nii on ka meie peres. Ma ei taha, et mu mehel oleks iga mu väljamineku kohta ülevaade ja et tal oleks õigus toriseda, kui ma endale järjekordsed kingad ostan või massaažisalongi külastan.

Nüüd aga olen sattunud piinlikkusse olukorda — ma pole pidanud kunagi mehelt raha küsima, kuid nüüd on ootamatult näpud põhjas ning arvel olevast rahast ei piisa selle kuu kommunaalarve maksmiseks.

Rahakotid on meil lahus, nagu juba ütlesin, ning oleme kokku leppinud, et kõik koduga seotud kulud jagame võrdselt. Tema maksab oma auto ja korterilaenu, mina enda ja lapsega seotud kulud pluss kommunaalarve. Tavaliselt toimib see süsteem hästi, kuid sel kuul oli mul päris palju ootamatuid väljaminekuid (lapse saapad läksid katki, talle oli vaja uusi talveriideid jne) ning ka kommunaalarve oli 100 euro võrra suurem kui möödunud kuul. Ma lihtsalt ei julge talle tunnistada, et ma ei ole planeerimisega toime tulnud ning oma osa maksmiseks mul raha pole.

Kuidas teie peres on rahakotid ja arvete maksmised jaotatud? Kas võtate kõik ühisest kassast või hoiate oma rahad ja arved eraldi? Kui tihti küsite abikaasalt raha ootamatute kulutuste jaoks? Mina ei ole seda kunagi varem pidanud tegema ja ei oska kuidagi temalt abi paluda.