“Jah, ma tean, et ta ei oleks tohtinud seda teha (arestimisele ei kuulu ühe kuu palga alammäär — 278 eurot –, mis suureneb iga ülalpeetava kohta 1/3 võrra kuus — toim). Muidugi ma vaidlustasin selle, aga praegu kohe pole vaidlustamisest miskit kasu, sest raha niipea arvele tagasi ei kanta. Samas on söök täitsa otsas,” selgitab Kadri.

Lisaks diagnoositi 15-aastasel pojal kopsupõletik, antibiootikumid maksavad üle üheksa euro ja seda raha perel lihtsalt ei ole! Ja neid kordi, kus lauale polegi midagi süüa panna, tuleb ette üsna tihti. Kadri elab kahe pojaga väikeses üürikorteris. Vanem poeg on täisealine, kuid juba pikka aega töötu. Kuna noormees ei ole Tallinna sisse kirjutatud, siis leibkonnaliikmena ta arvesse ei lähe ning ka toimetulekutoetust pere tema eest ei saa.

Naine tunnistab, et olukord kodus on puhuti ikka ülimalt pingeline. “Vahel on tõesti nii, et hoian kahe käega peast kinni ja mõtlen, et enam ei jaksa.” Vanem poeg lihtsalt ei hooli enam millestki, teismelisele pole lihtne selgeks teha, et raha ei ole. “Eks ta kipub mind süüdistama, miks tema uusi asju ei saa,” lausub Kadri. “Lastele on ju nii tähtis olla teistega võrdne.”

Kadri on üks neist, kes Tallinnas Peeteli sotsiaalkeskusest siiski ka toiduabi saab. “Ainult tänu sellele abile me kõhu täis saame,” tõdeb naine. “Ja me ei ole kaugeltki ainuke selline pere.”

SMS-sid näljasõnumiga

Kevadel kirjutas Õhtuleht loo väikese maakooli poisist, kes oli pideva söömata oleku tõttu nii nõrgaks muutunud, et kukkus tunni ajal kokku ning teda tuli suisa kiirabis turgutada. Aasta lõpus oli samalaadne lugu ka Saaremaa ajalehes Meie Maa. Mõlemal puhul märkisid kooli töötajad, et paljudel lastel on koolilõuna ainuke söögikord päevas. Aga pelgalt koolitoidust jääb ju kasvavale organismile väheks.

“Ma usun, et võrreldes möödunud kevadega on neid peresid, kus nälg täitsa tõsiselt majas, praegu isegi rohkem,” märgib Peeteli kiriku sotsiaalkeskuse juht Mati Sinisaar. “Olen oma telefonis säilitanud sõnumeid, kus pered paluvad toiduabi — selliseid SMS-e on kogunenud juba 30-40. Just äsja helistas üks seitsme lapse ema ja küsis, kas me ei saaks neid kohe toiduga aidata. Pere tuleb muidu ots otsaga kokku, aga kuna mehel on töö ehitusel ja teenistus pisteline ning lapsed käivad huviringides, millest ei taha loobuda, siis on hetki, kus perel on ilma abita väga raske hakkama saada. Samas käivad nad kõik väga viisakalt riides ja välimuse järgi ei ütleks keegi, et perel on nälg majas.” Sinisaare sõnul on ka lapsi, kes on tunnistanud, et on poes söönud või toitu varastanud, sest kõht on tühi.

Näljas perede arv on mitmekordistunud

Eestis oli möödunud aasta lõpul statistikaameti andmeil umbes 55 000 pikaajalist töötut ning suur osa neist ja nende peredest toimetulekutoetuse abita enam hakkama ei saa. Nõmme lastekaitse liidu juhi Kärt Mere sõnul ei näita toimetulekutoetuste statistika vaesuse kohta veel kaugeltki täit pilti. “Äärmiselt palju on sellist vaesust, mis jääb statistika orbiidist väljapoole,” märgib ta. “Mõelge, kui palju on neid peresid, kes on viie või kümne sendiga toetusesaajate lahtrist väljas.”

Uhkes majas toidulaud tühi

Toimetulekutoetust saavad reeglina inimesed, kes tööl ei käi või teevad odavat osaajaga tööd. Samas võivad enam-vähem korralikku (keskmist Eesti) palka saavad inimesed olla materiaalselt vägagi hapras seisus. “Pole üldse vähe neid peresid, kes põllule “papist” majad ehitasid, endale auto ostsid ja nüüd laene ja liisinguid maksavad. Aga palganumbrid on ju väiksemaks jäänud,” räägib Mere. “Näiliselt elavad nad võib-olla jõukat elu, tegelikult aga on sellises majas hirmunud pere, kes paaniliselt peab arvet, mitu tilka vett ta võib kraanist lasta ja millises toas lambi põlema panna. Ka sellistes peredes võivad olla lapsed näljas. Paraku ei julge nad abisaamiseks sotsiaalhoolekande osakonda pöörduda, sest kardavad, et abi asemel saavad hurjutada. Eestis kiputakse rõhutama seisukohta, et ise oled süüdi, kui läbimõtlematult sellised kohustused võtsid. Isegi kui see nii on, ei aita näpuviibutamine peredel toime tulla.”

Allikas: Ajaleht Pealinn