Pere vaesus puudutab eriti kurvalt lapsi

MIS NÄGU ON VAESUS? Käesoleva aasta kevadel loodud Euroopa vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Eesti võrgustiku korraldatud kirjade kampaania „Mõtle ja räägi kaasa” kutsus inimesi üles avaldama arvamust vaesuse teemadel ning sai vastukaja sadadelt elu hammasrataste vahele jäänud kodanikelt.

Kutsusime üles kõiki eestimaalasi kirjutama ja kaasa rääkima, milline on nende arvates vaesuse nägu Eestis. Ootasime häid ideesid, kuidas toime tulla, mida paremini või teisiti teha, kuidas oma kogukonnas elu paremaks muuta.

Paberkandjal kirju laekus 62, meili teel saime 608 kirja. Kolm neljandikku kirjutajatest olid naised, üks neljandik mehed, kolmveerand neist kesk- ja vanemaealised. Kaheksa inimest tuli kohale oma muredest rääkima. Tegu oli vanemaealiste naistega, kes olid suures mures kodude kaotamise pärast. Kuuel neist oli raskusi kodulaenu tasumisega töö kaotuse tõttu ja kahel oli probleem pangalaenuga, mille nad olid heauskselt kolmanda isiku eest enda nimele vormistanud ja pidid nüüd ise tagasi maksma, sest laenu tegelik saaja ei suutnud või ei soovinud laenu ise tasuda. Need inimesed lootsid abi ja päästvat lahendust, saime vaid kaasa tunda ja neid tasuta õigusabi teenusele suunata.

Kõige kurvem oli lugeda kirju ääremaalt, kus buss liigub vaid paaril päeval nädalas, pole poodi ega apteeki, pangaautomaati ega postkontorit. Kehval järjel inimesed on oma küladesse vangistatud. Noored on linnadesse suundunud ja vanadel pole võimalik surnuaiaski käia, sest buss läheb hommikul ja tuleb õhtul.

Kodutu on ka vanematekoju tagasi pöördunud inimene

Kõige vähem kirju ja arvamusi saadeti kodutuse teemal. Ilmselt ei jõua kodutute hääl kuigi kaugele, nad ei ole organiseerunud ja neil puudub oma esinduskogu. Selle sihtgrupi probleemidega tegelevad kohalikud omavalitsused vastavalt oma äranägemisele ja varjupaiku ning sotsiaalmajutusüksusi pole kõikides linnadeski, maapiirkondadest kõnelemata. Omamoodi kodutud on ka need inimesed, kes on oma korterist ja majast loobuma pidanud ning on vanematekoju tagasi pöördunud.

Kodutuse teemal kirjutasid endised lastekodude kasvandikud, kes ei suuda iseseisva eluga toime tulla, vanglast vabanenud, kel eelneva eluga sillad põletatud või inimesed, kelle lähikonnas on kodutu või teiste armust ajutise peavarju leidnu. Kirjutajad näevad ka seost pikaajalise töötuse ja kodutuse vahel. Kodu kaotanud mehi näib olevat rohkem kui kodutuid naisi. Mõni üksik kirjutaja arvas, et kodutud on alkohoolikud, kes ise oma allakäigu põhjustanud ja ei soovigi olukorrast välja rabeleda. Samas muretsetakse, kas selliste inimeste jaoks on piisavalt ööbimispaiku, kui saabuvad külmemad sügisilmad. Samuti tuntakse huvi, kas kodututel on piisavalt oskusi abi otsida, sotsiaalsüsteemis orienteeruda. Teatakse, et neil pole tihti ka isikut tõendavaid dokumente.

Suurim muregrupp on lastega pered

Kõige enam kirju kirjutati lapsi ja pereelu puudutavatel teemadel. Üksikvanemad, suurpered, kasuperede lapsed, peresuhted, elatusraha, emapalk, lapsepuhkuselt töölenaasmine, töö kõrvalt hariduse omandamine ja muud haridusküsimused olid põhilised teemad.

Üksikvanemad on mures, sest perest eraldi elav vanem ei saa või ei taha elatusraha maksta. Riigil näivad puuduvat hoovad, et seda protsessi ohjata. Vaesuses pered ei suuda lastele huviringe, hobiharidust, osavõttu ekskursioonidest ja ühisüritustest võimaldada. Toimetulekutoetuse saamine on nagu köielkõnd: pered jälgivad hoolega, et sissetulekute hulka ei sattuks mõned ülearused kroonid, mis pere abisaajate seast välja jätavad. Kõigepealt hakatakse kokku hoidma rõivaste, jalatsite ja toidu arvelt. Seda aga alles siis, kui igasugune meelelahutus ja huviringid on juba ära jäänud. On lapsi, kes pole mitu aastat oma kodukohast eemale saanud, isegi kinos käinud. Emad kirjutavad, kuidas hästi toime tulnud pere alguses meeleheitlikult rabeleb, siis tuleb meeleheide, tülpimus ja lootusetus. Kodus, kus ema on osavõtmatu või tige, on lapsel paha olla. Teismelised hakkavad kodusolemist vältima, sest tülitsevad vanemad ei taha enam laste muresid näha ja tunnistada.

Lapsed tunnevad end ohustatuna

Vanemate lootusetus annabki lastele kõige suurema hoobi. Tihti peavad pere vanimad koorma oma ahtakestele õlgadele võtma. Me räägime järjest rohkem varajasest märkamisest ja ennetamisest. Tänase Eesti reaalsus on see, et meil kaob põhikoolist teadmata kuhu igal aastal tuhatkond last. Õpiraskuste taga ei ole mitte madalad vaimsed võimed, vaid vanemate võimetus oma rolli kanda, laste eest hoolitseda, näha ja mõista laste muresid ja õigel ajal aidata. Pidevalt end ohustatuna tundvad lapsed muutuvad kurjaks ja konfliktseks, ebamäärane ja ebastabiilne elustiil teeb lapsed kas tuimaks või pööraseks, nad on igas mõttes hooletusse jäetud.

Laste anded jäävad märkamata, sõpradele ei taheta oma masendavat olukorda näidata, lapsed varjavad ja valetavad, nad on sunnitud elama topeltelu. Palju kirjutajad, eriti väikestest kohtadest, ütlevad, et alevikus ei saa minna ei psühholoogilist ega muud abi saama, sest enne kui küla ühest otsast koju jõuad, on su mure ja hingevalu juba terve kogukonna hammaste vahel. Vaesuses elavad lapsed saavad harva tunda end vabalt ja olla rõõmsad. Aga laps ollakse vaid kord ja lühikest aega. Elumustril on halb komme korduda.

Emapalk tekitab pingeid

Väga emotsionaalsed olid kirjad, milles lahati lastetoetuste ja emapalga küsimusi. Taas jagunesid arvamused enam-vähem võrdselt. Haritud ja kõrgepalgalised naised nägid vanemahüvitist iivet tõstva hädavajaliku meetmena. Töötud ja koolipingist emaks saanud leidsid, et vanemahüvitis jagab lapsed kastidesse. Rikkamate vanemate lapsed oleksid justkui väärtuslikumad kui vaesemate emade lapsed. Vaesemad vanemad leidsid, et ega lapsed pole süüdi, et vanematel madal sissetulek oli.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõrgemat emapalka saavad emad olid rahul, et said lapse ja säilitasid endise elustiili, madalat emapalka saavad naised olid reeglina ägedamad ja kippusid võrdsuse puudumisele rõhuma. Väiksema emapalga saajad ei adunud, et arvestuste aluseks oli eelnev palk, täpselt samuti, nagu haigusraha, pensioni puhul.
Väga palju kirju laekus pensioniealistelt inimestelt, nii paberil kui ka meili teel. Üle poole eakate kirjutajate suureks mureks oli lastega perede toimetulek. Vanaemad-vanaisad saavad väga hästi aru, et lastega peredel on raske. Kirjades jagati ohtralt nõuandeid, kuidas läbimõeldumalt majandada, lapsi varakult iseseisvamaks harjutada, rohkem vaeva näha ja kokku hoida.
EAPN Eesti on südamest tänulik kõikidele kirjutajatele, tavalistele inimestele meie ümber, kes aega ja tahtmist leidsid kaasa mõelda ja kaasa rääkida. Saadud kirjad on meie jaoks olulised ja väärtuslikud, samuti nagu iga inimene on väärtuslik, iga inimelu elu on hindamatu.