“Vaesus pole minu jaoks silmaga nii väga nähtav olnud,” ütleb naine, et inimesed toovad pigem hea ja parema lauale, ei tunnista oma avesust ja kostitavad oma varude pealt.

“Tallinnas võib vaesus enam silma torgata. Ma ei pea silmas neid, kes tänaval kerjavad, need ei pruugi olla alati kõige vaesemad. Kui aga vaadata poes ringi, mida inimesed ostavad — nad kombineerivad viimast raha, et endale midagi lubada,” ütleb Reet, et tihti ei võta inimesed seda, mida tahavad, vaid seda, mis välja tuleb. “Väga vähesed inimesed on valmis tunnistama, et nad ongi vaesed. Eestlane on valmis külalislahkuse nimel ka oma viimase raha käest andma, enne kui tunnistab, et tal pole raha.”