Töötava tudengi pihtimus: olen tüdinud olemast vaesem kui kõik mu sõbrad ja tuttavad...

 (164)
Töötava tudengi pihtimus: olen tüdinud olemast vaesem kui kõik mu sõbrad ja tuttavad...
Foto: Sven Arbet, Maaleht

Ma käin tööl ja koolis ning mu õlgadel on igal kuul üür, kommunaalid, telefoni- ja internetiarve ning summa, mille pean panema kõrvale, et maksta õppemaksu. Ehkki mu palk pole just kõige madalam, tulen ma pärast kõikide kohustuslike summade väljakäimist vaevu ots otsaga toime. Mulle jääb kätte piisavalt raha, et süüa ja saan endale ka mõningaid uusi asju lubada, kuid sellega mu “varandus” ka piirdub. Kui mu sõbrad kutsuvad mind ootamatult reisile, ütlen ma alati ära, sest pean isegi Soome minekuks juba varem raha kõrvale panema…

Ma ei ole tihe teatrikülastaja ja kohe kindlasti pole ma kursis poppide söögikohtadega ning ma ei käi väljas oma lemmikbändi kuulamas. Loomulikult tahaksin ma seda kõike teha, aga kõik, absoluutselt kõik siin maailmas näib seisvat raha taga ja kui seda pole, siis oled sa mängust väljas. Ma ei hakka siin kallitele hindadele või kehvale palgale etteheiteid tegema — loomulikult võiks asjad maksta vähem ja palka olla rohkem, kuid nii need asjad lihtsalt ei käi. Seega pean leppima igakuise stressiga, mil mul on raha otsas ammu enne seda kui uus kuupalk mu arvele jõuab. Veedan iga kuu viimase nädala tihedalt vanematel külas olles või enda külmkapi tagumisest nurgast leitud kõva juustutükki silmitsedes.

Tean, et korraga töötamine ja õppimine oli mu enda valik, kuid olgem nüüd ausad — kas rikaste vanemateta on võimalik Eestis kuidagi teisiti ülikoolis käia? Ometi, ehkki see kõlab nii halvasti, sooviks ma, et ma teaks vähemalt üht sõpra või tuttavat, kes peab samamoodi raha lugema nagu mina. Kõigil paistab elu nii lihtsalt kulgevat… Läheks kahe kuu pärast Portugali? Mõeldud-tehtud. Mina pidin sõbrannale Hollandisse külla sõitmist pool aastat ette planeerima ja iga kuu üpris arvestatava summa oma sissetulekust kõrvale panema, et lennupiletite, toidu ja mõne poekülastuse jaoks piisavalt raha koguda. Jumal tänatud, et ma ei pidanud peatuma kusagil hotellis, sest siis oleks mul vist veel kauem läinud.

Mu sõbranna lennutas hiljuti oma kalli sülearvuti elutoapõrandale puruks ning juba nädal hiljem oli ta endale uue Macbooki ostnud. Minu katkine telefon on sahtlis, sest ma ei jaksa praegu parandamise eest maksta/uut osta ning ma kasutan üht igivana Nokiat, mis ei lase isegi sõnumeid saata — ainult helistada. Venna parim sõber “tüdines” oma vanast autost ning liisis endale kaks nädalat hiljem uue ja väga uhke auto. Kui mul nii oleks, peaksin tõenäoliselt seni suure mõlgiga ringi sõitma kuni uks auto küljest ära kukub… Ja siis ilma ukseta edasi sõitma kuni politsei mind kinni peab… Ja siis oma kassi ja külmkapi maha müüma, et trahvi maksta.

Ma näen kõikjal endast paremal järjel olevaid inimesi ja ma tean, et see on nii kohutavalt pealiskaudne, aga ma lihtsalt ei talu seda. Ma seisan poejärjekorras oma odavate Eesti makaronidega, mis juba veega kokkupuutel pudruks muutuvad ja vaatan, mida kõike inimesed jaksavad kokku osta. Kallid suitsuvorstid, veinid, pähklid, juustud, täismahlad ja grillkanad lendavad muretult kassalindile, mina aga seisan ja palvetan, et arve ei läheks üle nelja euro, sest ma pean veel apteegist uued läätsed ostma ning ma tõesti ei taha valida, kas olla näljane või pime…

Raske on olla vaene. Ja palun ärge tulge mulle ütlema, et raha ei ole elus kõige tähtsam. Olgem ausad, rahata ei saagi ju üldse elada!? Naeratusega ma üüri ei maksa, armastus mulle toitu lauale ei too ja töökus, nagu näha… Sellest lihtsalt ei piisa.