"Seekord ei ole abi vajav pere just eriti suur. Kuid kas saab hinnata mure suurust pereliikmete arvu järgi? Kindlasti mitte. Pereema Ave kasvatab juba 14 aastat üksi oma kahte last. Ta on üle elanud mehe traagilise surma, kus kahjuks oli mängus ka alkohol, ning püüdnud oma muredega üksi hakkama saada... Hetkeni, mil ta ise õnnetuse tagajärjel liikumisvõime kaotas," kirjeldab saatejuht-toimetaja Anneli Lahe Naistekale.

Remont on selles majas jäänud tahaplaanile. Perel pole pesemisvõimalusi ja tulettruum on põhimõtteliselt keset elamist, ilma igasuguse privaatsuseta.

Seni on Ave pigem omaette hoidnud ning oma ellu lasknud vaid talle lähedasi inimesi. Tänu toredatele naabritele ja valla sotsiaaltöötajale suudeti lõpuks tema valumüürist läbi murda ning uksed avada, et saatemeeskond saaks õnnetus olukorras maja koduks muuta.

"Kui viis kuud tagasi Ave hingeellu püüdsin kiigata, oli see raskem kui oleksin arvanud. Vastuseid paljudele küsimustele me tegelikult ei saanudki, mistõttu otsustasime viis kuud hiljem taaskord Avega kohtuda, et vaadata kuidas tal läheb," räägib Lahe. "Ma usun, et vaataja mõistab seda saadet vaadates, et eestlaste vaoshoitus ja kinnisus ei võrdu tänamatusega. Meie saime kinnitust, et me kõik vajame mõnikord abikätt, et taas jalule tõusta, vaatamata sellele, kui noor või vana sa oled."