Šokeeriv dokumentaal "Minu mees peksab mind": kolm ränka vägivalda talunud naist räägivad oma lood
Kui Margot (38), kõrgharidusega kolme lapse ema, oma eksabikaasaga tutvus, polnud tal mingit plaani endast tunduvalt vanema mehega suhet luua. Ent eneselegi ootamatult ta armus: „Sest et ta käitus niivõrd hästi! Ta oli nagu meesideaal, tõeline džentelmen, kes oskab naistega väga kenasti ümber käia! Kõik, mida naine ihaldab, oskas tema teha! Ta pani tundma end naisena, tõelise leedina, ütleme nii isegi.
Tegi kingitus, ta oli väga viisakas, tegi uksi lahti, aitas mantlit selga. No, kui midagi kukkus maha, ta oli esimene mees, kes tormas seda üles võtma!”
Nii algas Margoti ilus armastuslugu, mis selle asemel, et lõppeda õnnelikult ühiste lastelaste hellitamisega nagu naine oli abielludes lootnud, kujunes ühel hetkel Margoti jaoks vägivaldseks õudusunenäoks, mis ei lõppenud, pigem kogus tuure juurde: “Ma ei taha nüüd öelda, et ta läks julgeks, aga ega ta ennast vaos ka ei hoidnud. Löögid, üldjuhul olid nad sellised spontaansed. Ta ei olnud selles mõttes mingi eriline sportlik tüüp, et ta oleks väga kenasti osanud valida piirkonda, kuhu lüüa või kuidas lüüa. Pigem oli see selline lahmimine, nii palju kui üks tavaline keskmine mees oskab jalga ja kätt tõsta, lihtsalt et kellelegi haiget teha. Ta oli üsna spontaanne ja oli tõukamist, oli lükkamist, oli juustest sakutamist.
Mingi vahe oli mul käeluumurd. See ei jäänud nii, ma ei vaikinud seda maha, sest asi läks minu jaoks niivõrd ohtlikuks. See asi lõppes politseis. Ega mees ei afišeeri seda mitte kellelegi, et ta tegelikult kodus peksab naist. Ta läheb ja valetab. Ka see mees valetas. Kui lõpuks tuli välja ja kui olid need süüdistused, siis ta väitis, et ta pole mind kunagi löönud. Mitte kunagi. Mitte iialgi. Ta sai küll karistada, minu teada oli see tingimisi. Aga minu jaoks kodus see midagi ei muutnud, ta läks vihasemaks.
Ükskord, see oli talvine aeg, jooksin kodust välja, sest läks keeruliseks jälle see olukord seal toas. Ta tuli mulle järgi kuigi ma karjusin, et ära tule. Ja siis… kui ta rebis kõik mu riided puruks, mis mul seljas oli. See oli paksu lume sees, keeruline oli hakkama saada. Külm oli hästi. Et noh, lumi segas selles mõttes seal käe ja jalgade vibutamist, aga riided said seljas küll ribadeks.
Üks asi on füüsilise vägivald. Teine oli vaimne terror ka ikkagi. Hirm. Sisemine hirm oli niivõrd suur. Näiliselt, ma mõtlen kõrvaltvaatajatele, tundus, et kõik on justkui okei. Aga tegelikult keegi ju minu sisse ei näinud, mis toimus. Ma tegelikult väga kartsin.” /… /
Margot ütleb, et alkoholi süüks tema eksmehe vägivaldust panna ei saa, sest mees oli pigem karsklane, kes isegi ei suitsetanud.
Kui koduelu oli sedavõrd hulluks läinud, et hirmunud naine magas öösiti lastega samas toas lootuses, et laste nähes ei söanda mees, kes tegelikult lastele oli hea isa, talle viga teha. Siis mõistis Margot — tal tuleb kodust ära minna enne kui on hilja. Juba laste nimel. „Muidugi, mul endal esialgset visiooni ei olnud, et kuhu ma lähen, mismoodi — ma ei teadnud mitte midagi. Oli vaid väga suur soov hinges, et ma lähen minema, et ükskõik kui hull see olukord mind seal ees ka ei oota, et ma võtan oma lapsed ja ma lihtsalt lähen minema üks päev, nii et keegi ei kuule ja ei näe. Põgenen niiöelda nagu sõjaaja vang.” 
Külli (25) usub, et põhipõhjuseks, miks tema muidu päris tore isa aeg-ajalt monstrumiks muutus ja nii tema ema, hiljem ka Küllit ennast peksis, oli alkohol.
“Oli väga külm talvepäev. Mis iganes, oli see jaanuar või veebruar. Ja ma võtsin võtmed ukse eest ära, et isa ei saaks välja viina ostma minna. Ma arvasin, et ma olen maailmaparandaja, et kui ema ei saa võitu, siis mina kasvatan isa ümber. Aga eks muidugi ta sai väga kurjaks selle peale, et mis mõttes uks on lukus ja mida sa plika õige mõtled. Siis ma läksin ja seisin ukse ees. Ja ta lõi mulle põlvega kõhtu. /…/ Ja siis see pilk — eks selles suhtes ma saan aru, et ta oli joonud ja sellel hetkel ta ei saanud aru, et ma olen ta tütar ja… Aga see pilk oli, et ta oleks nõus mind ära tapma. Uskumatu, kuidas ta sai nii teha oma lihasele tütrele?!”
Külli tunnistab, et kõige rohkem oli ta pettunud emas, kes mehele pidevalt andeks andis: “Eks isa oli siis nii nunnu ju — nagu koerad teevad pahandust. Saavad sigadusega hakkama ja siis sa oled nende peale vihane, aga lasevad kõrvad lonti ja tulevad oma silmadega, mis on poolvesised. Et anna mulle andeks ja… eks siis andsidki.”
Lapsepõlves kogetud perevägivald — nähes kuidas isa ema peksab kui ka enda nahal — mõjutab täna väga tugevalt noore naise suhtumist meestesse: “Tahaks kolm korda üle õla sülitan, aga siiamaani ei ole kohanud või ei ole siis endale ligi lasknud sellist meest. Ma arvan, et ma oleks nõus selle mehega… Ma ei tea, ma võtan ise panni ja löön, taon selle näo sassi. Minu kallale ei tule mitte keegi. Mitte kunagi. Ja kindlasti ma ei ole selline naine, kes laseb… Vaat ma ei saagi oma emast aru, kuidas ta seda lasi teha?! See on ju kõige alandavam asi kui täiskasvanud inimene, või üldse keegi, sind lihtsalt lööb. Ma elu sees ei löö oma lapsi, ma räägin nendega. Vägivalla suhtes on mul nulltolerants.”
Haridusvaldkonnas töötava Jaana (40) eksmees ei olnud otseselt peksjatüüp, pigem olid tema kaubamärgiks kägistamine ja vaimne terror.
„Kõige rohkem tegi haiget see, et ta mind igas asjas süüdistas, mida ma teinud ei olnud. Eks ma algul vaidlesin vastu, aga lõpuks ma üldse loobusin ja õppisin ennast välja lülitama. Tundsin ennast kogu aeg pinge all. Et ma pidin ennast kogu aeg kontrollima, mida ma ütlen, mida ma teen. Ma ei saanud iseendana olla. See armastus oli juba ammu läinud. Ma ei oleks ju muidu lahutust hakanud ajama — ml sai sellest kõigest isu täis ja ma ütlesin, et ma ei taha temaga enam elada. Me läksime perekonnaseisuametisse, ta tuli minuga kaasa isegi esimesel korral. Siis kuu aja pärast oli vaja uuesti tagasi minna, siis ta enam ei tulnud.”
Tookord jäi Jaana uskuma mehe lubadusi end parandada ja nad tegid kompromissi visiitkoossuhteks.
„Ta mingi aeg nagu suutis ennast muuta, mingi aeg see asi toimis, aga mitte väga pikalt. Siis läks jälle tagasi kõik. Siis oli jälle kisa ja karjumist ja süüdistamist. Ikka mina ju tegin jälle midagi valesti kuskil tema arust ja käitusin valesti. 
See kulgeski nii, et läks kogu aeg hullemaks see asi seal ja siis ma otsustasin ikkagi uuesti temast lahutada. Ütlesin talle, et annan kohtusse selle asja kui tema ei taha. Ja siis ta läks väga vihaseks. Et temalt vägisi tahetakse võtta, et tema oleks vabatahtlikult andnud. Ja hakkas meelitama: et võta tagasi sealt kohtust, et siis ma sulle sünnipäevakingiks annan selle lahutuse. Mina ütlesin, et mina ei usu sind enam. Mõtlesin, et seekord ma enam järgi ei anna. Et tulgu mis tuleb. Ja niisama ma temast ju lahku minna ei saanud, oli vaja paberit. Sel korral ta enam minuga perekonnaseisuametisse kaasa ei tulnud. Kohtus jah, pakuti kompromissi veel. Tema oli nõus sellega. Mina ütlesin et… mina hakkasin selle peale nutma ja mina ütlesin, et mina temaga koos ei ela. Ja siis tehti ikkagi lahutus ära.”
Samal päeval kui mees kohtutäiturilt lahutuspaberid sai, pani ta naise kodus põlema.
Sedavõrd kallist hinda kui Jaana oma lahutuse eest maksis, on raske ette kujutada — naise kehast sai rohkem kui 33 protsenti põletushaavu: „Iga õhtu küsiti haiglas, kas ma tahan valuvaigistit ja unerohtu. Ma ei tahtnud unerohtu. Ja valuvaigisti sellise puhul nagu mul oli, ei mõju. Mul ei olnud valu. Mul oli VALUS. Mul oli valus liigutada. Kui ma magasin ja külge tahtsin keerata, siis ma ärkasin selle peale üles, et mul oli valus.”
Vaata Jaana, Margoti ja Külli lugusid edasi täna õhtul kl 20.00 TV3-e šokeerivast kolmeDokist „Minu mees peksab mind” ja kommenteeri, kas kohtuotsus mis naise süüdanud mehele mõisteti — kolm aastat tingimisi vangistust, on õiglane?
