Vanaemad õpetavad: kui palju tohib sugutada ja kuidas kõnelda telefoniga
Hää seltskondlane (katkend Rasmus Kangro-Poole ja Henno Rahamägi 1932. aastal ilmunud raamatust „Moodsa elu leksikon”, eetris 7.05.12)
Hää seltskondlase pääsihiks on kõigepäält — teisi hästi lõbustada! See ei seisa kaugeltki mitte üksi selles, et võimalikult palju ja hästi jutustatakse, nalju lastakse järgneda naljule ja ilmsesti juhitakse kogu keskustelu, vaid pigem peab teistele andma võimalust seedavõrd konversatsioonist osa võtta, et neil tekiks ülirahuldav tunne, et nad on oma osa hästi täitnud. Ilma teadliku efekti tagaajaamiseta, end ette toppimata ja omaenda isikut ilmsesti seltskonna keskusse säädmata hoiab hää seltskondlane jutu niite enam varjatult enda käes ja saab sellega iseendastki seltskonna soosikuks. Armsa mina jätab ta võimalikult kõrvale ja püüab jutustadeski tarvitada vähe mina-vormi. Ta ei ütle näiteks: “Sääl tulin ma hääle mõttele”, vaid “sääl tulime hääle mõttele”; “pidasin seda tarvilikuks“asemel “oli tarvilik”, “ma poleks seda võind teha paremini” asemel “seda poleks võidud teha paremini” jn
Tervitamine (katkend Rasmus Kangro-Poole ja Henno Rahamägi 1932. aastal ilmunud raamatust „Moodsa elu leksikon”, eetris 8.05.12)
Üldiselt maksab reegel, et tänaval tervitavad ainult tuttavad, kes on üksteisele esitletud. Tervitamine on aga sünnis ka naabruses elavate vahel või kui üksteist tuntakse sagedase nägemise tõttu, kui elatakse külg-külje kõrval, igapäev minnakse üht ja sama teed, kasutatakse sama trammi või omnibust või kui on kokku puudutud mingil mõlemale meelde jäänd juhul.
Väga kõrgel seisvaid isikuid võib tervitada ka siis, kui neile ei olda tuttav.
Sagedasil kohtamisil lühikese aja jooksul (näiteks promenaadil, rannas, pargis jne.) tervitatakse ainult esimesel korral.
Peagu igalpool maal on kombeks tervitada iga vastutulijat, mis tuleb omaks võtta ka maale sattund linlasel. Tervitusele tuleb mitte üksi sõbralikult vastata, vaid, kui ollakse noorem, tervitada esimesena.
Haigete kodune põetamine ja ravimine (katkend 1961. aastal ilmunud „Tervishoiu käsiraamatust”, eetris 9.05.12)
On soovitatav, et haiget põetaks pidevalt üks ja sama isik, sest vastasel korral puudub kindel kord haige eest hoolitsemisel.
Haiget tuleb alati kohelda kannatlikult ja rahulikult, isegi siis kui ta on erutatud ja tujukas. Iialgi ei tohi haige peale vihastada ega temaga vaidlusse astuda, sest see võib teda erutada.
Haigele tuleb alati sisendada lootust paranemisele. Temaga ei tohi vestelda haigusest, vaid püüda juhtida tähelepanu teistele teda huvitavatele küsimustele. Kui haige seisund lubab, võib ta kuulata raadiot või lugeda. Raskemini haigetele võib põetaja ette lugeda ajalehte või mõnd kergemasisulist raamatut.
Telefonil (katkend Rasmus Kangro-Poole ja Henno Rahamägi 1932. aastal ilmunud raamatust „Moodsa elu leksikon”, eetris 10.05.12)
Ära helista kellelegi tarbetult ta büroosse või ärisse eraasjus. Sest sa ei või teada, kas seda meelsasti soovitakse; võib-olla valmistad sa sellega väljakutsutavale koguni sekeldusi, kuna paljudes asutistes telefoni kasutamine erakõnedeks on õigusega keeldud.
Ära pane ka omapoolt kellelegi pahaks, kui ta vahest näib liig sõnakehv ja kiirustav. Võib-olla katkestasid sa oma väljakutsega tähtsa läbirääkimise, ootab keegi ta kõrval kärsitusega aparaadi vabanemist või on kõnet päält kuulamas mõni, kes ei tarvitse kõike saada teada. Sarnaste kahtluste puhul on soovitav seda vastaskõnelejalt küsida, mis aitab piinlikku seisukorda lahendada, sest ta võib küll vastata “jah” või “ei”, kuid enamasti mitte öelda, miks ta ei saa kõnelda nii nagu sooviks.
Üldse on soovitatav kõnelusiks, mida tahetakse hoida saladuses kolmandate isikute eest, telefoni võimalikult mitte kasutada.
Kui palju tohib sugutada (katkend Max Gruberi 1922. aastal ilmunud raamatust “Suguelu tervishoid”, eetris 11.05.12)
Ka neis abielu järkudes, millal ühtimine on lubatud, ei tohi teda liiga sagedasti toimetada. Mõned vana aja seaduse andjad on selle kohta määrusi annud: Zoroaster lubas teda iga üheksa päeva tagant, Solon kolm korda kuus, Mohammed kord nädalas. Üks vana Saksa vanasõna käib järgmiselt: Kaks korda iga nädal, pole mul ei sul siis häda — aastas teeb see sada neli.
Kui sagedasti suguakti kahjuta võib toimetada, see oleneb nimelt suurel määral isiklikust ihulaadist, vanadusest, toitumisest ja meesterahva töörohkusest. Intensiivse vaimutöö tegijad peavad tavalisest mõõdukamad olema.
Liialdus ja korratus sugulises läbikäimises on kahjulikud iseäranis meesterahvale. Ses suhtes võib naine, kes ühtimisel passiivset osa etendab, palju enam välja kannatada kui mees. On olemas naisterahvaid küllastamatu ihaga, kes võivad meesterahva tõesti viimase tilgani välja kurnata. Olgu noormehed niisuguste naiste osas valvel!
Sel nädalal loeb Vikerraadios aastatetaguseid õpetussõnu, mis tuletavad meile meelde hääd takti, näitleja Malle Pärn. Saateid saab järelkuulata siin: http://vikerraadio.err.ee/kuularhiiv?saade=391&kid=278. "Hää takt" on Vikerraadio eetris argipäeviti kell 16.45.
