4 naist avaldavad, miks nad otsustasid ootamise asemel ise mehele abieluettepaneku teha
Nende nelja naise lood näitavad, et kõik on võimalik ja ükski mees ei tundnud ennast puudutatuna, et tema seda küsimust ei esitanud.
Jennifer: “Minu abikaasa tütar oli juba mitu aastat tagasi teinud vihje, et tema isa kavatseb varsti mind naiseks paluda. Ma ootasin, ootasin ja muudkui ootasin. Ettepanekut ei tulnud. Ühel õhtul voodis kaisutades otsustasin ma ise meest endale abikaasaks paluda. Tal tulid pisarad silma ja ta ütles mulle “jah”. Selgus, et ta oli seadnud endale nii kõrged ootused ideaalse ettepaneku tegemise osas, et ta ei suutnud enam mind endale naiseks paluda.”
Cassandra: “ma olin juba suhte alguses otsustanud, et ühel hetkel tahan meest endale abikaasaks paluda. Ma planeerisin seda ettepanekut pool aastat. Me olime Honolulul puhkusel koos mehe vanematega. Ma jätsin talle mulje, et me läheme niisama fotograafi juurde pildistama, et saaksime albumisse lisada ilusaid reisipilte. Ühel hetkel laskusin ma põlvele, võtsin sõrmuse kätte ja küsisin, et kas ta abielluks minuga. Me saime selle imeilusa hetke fotodele ja videosse. Ma tõesti arvan, et sellel ei ole vahet, kes ettepaneku teeb. Me oleme koos nii õnnelikud.”
Marcia: “Olin terve meie suhe mehele rääkinud, et ma ei kavatse kunagi abielluda. Naljatledes oli ta öelnud, et kui ma selles osas peaksin oma meelt muutma, pean siis ise talle abieluettepaneku tegema. Miks mitte! Tegin seda meie teisel aastapäeval. Olime oma sõpradega Šveitsis mägedes matkamas ja jõudnud ühte väga ilusa vaatega kohta. Küsisin oma mehelt, kas ma olen inimene, kellega ta tahab teha kõik oma edasised tulevikuplaanid. Ta oli veidi segaduses, kuid ütles, et jah, muidugi. Selgituseks laskusin ma ühele põlvele, kuid ei jõudnud isegi midagi küsida, sest ta karjus entusiastlikult “JAA”.
Shevelle: “Terve meie koosoldud aja on mu perekond ja minu sõbrannad mehelt küsinud, millal ta küll mind endale naiseks võtab. Iga kord vastas mees muigega, et ma võin seda ise teha, võrdõiguslikkus ja nii edasi. Ma teadsin, et ühel päeval teeb ta mulle ettepaneku, aga peas jooksis juba mõte, et tõesti, miks mitte ise temalt küsida? Ma tegin ilusa õhtusöögi, panin küünlad põlemad, kallasin meile veini ja pidasin väikese emotsionaalse kõne, rääkides, kui väga ma teda armastan. Siis küsisin teda endale abikaasaks. Ta oli kohe nõus.”
