Abielu — võit või loobumine?
Olen tähele pannud, et mehed ja naised suhtuvad abielusse väga erinevalt. Tõsi, on neid, kes pistavad meelsasti leivad ühte kappi ja tunnevad, et elu partnerluses on palju mugavam ja kindlam kui vaba ja vallalise rõõmude nautimine, kuid endiselt jääb üpris meeletuks see hulk mehi ja naisi, kelle arusaam abielust ja üleüldse püsivast partnerlussuhtest on justkui eri planeedilt. Millest see tuleneb ja kuidas sellist probleemi üldse lahendada?
Naistel seostuvad sõnaga “abielu” lapsed, kodu, turvatunne ja pühendunud abikaasa. Kui küsida veel mitte pühendunud meestelt, kuidas nemad abielusse suhtuvad, hüppavad neile esimesena pähe lapsed, nõudmised, raha jagamine naisega, vastutus, koormus ja pidev remont. Pole siis ime, et naised on altimad püsisuhtesse hüppama ja sõrmuse sõrme pistma kui mehed — vähemalt mina pole kohanud ühtegi naist, kes ohkaks, et ei taha abielluda, sest peab siis vaid ühele inimesele pühenduma ja lapsi kasvatama.
Ütlen kohe, et selline 50ndate suhtumine, kus iga naise unistus on olla ideaalne naine ja ema, et siis elu lõpuni kaminasimsilt tolmu pühkida ja õhtusöök õigeks ajaks valmis teha, on ammu aegunud ega mahu kuidagi kaasaega. Eks kindlasti on naisi, kes tahaksid varakult toatäie lapsi saada, eeldades, et söögiraha ja töötav muruniiduk on mehe rida, kuid minu meelest on naised muutunud palju eneseteadlikumaks ja pühendumiskartlike meeste argumendid stiilis “mulle ei jää enam vabadust” on üleliigsed.
Kui naine pole just pööraselt armukade kontrollfriik, pole mehel tarvis oma “vabaduse” pärast muretseda — üleüldse, mida nad selle vabaduse all silmas peavad? Abielus inimene võib olla vaba, sest saab töötada, kus tahab, inimestega tutvuda, reisida, oma huvidega tegeleda… Kuid niipea kui vabaduse kaotamise all peetakse silmas ka lõppu mitme naisega magamisele, siis tekib küsimus — milleks üldse abielluda? Naised, kui teie meespool ei taha end teiega siduda ega oska sellele ka arukat põhjendust anda, siis tasuks poisikesele selg pöörata ja leida keegi, kes on nii vaimselt kui füüsiliselt teie jaoks olemas. Mehed, kui te kardate, et naine võtab teilt teie “vabaduse”, siis püüdke neile kõige pealt see mõiste lahti defineerida — millest te olete valmis terve partnerlussuhte nimel loobuma ja millest mitte?
Hirm abielu ja pühendumise ees on kõvasti üle paisutatud, ometi usun ma, et igaüks peaks leidma enda jaoks selle õige hetke, mil ta on valmis end kellegagi jäädavalt siduma. Meeles tuleks kindlasti pidada üht — abiellumisse ei tohiks suhtuda kui millestki loobumisse, see on pigem millegi võitmine. Sa saad endale partneri, kes on sulle vajadusel alati toeks — inimese, kellega koos mälestusi ja kogemusi siduda ja neile tagasi vaadata. Kui inimene, kellega koos tahad olla suhtub sinuga elu veetmisse kui “kõigest heast ja lahedast loobumisse”, siis usu — ta ei väärigi sind enda kõrvale.
