Abieluettepanek: "Uskumatu, et sa seda SIIN teed!"
Ma olen tänaseks juba üle kolme aasta õnnelikult abielus naine ja lugedes teie auhinnamängu, otsustasin oma kihluse loo ka kirja panna ning teile saata. Rõõmuga meenutan neid sündmused, mis viisid meie kihlumiseni.
Me olime elukaaslasega kolm aastat koos elanud kui mõlemad hakkasime tundma, et meie suhe võiks kuhugi edasi areneda, midagi põnevat võiks juhtuda. Kuna me mõlemad austame traditsioone, siis otsustasime, et enne abiellumist võiks kihluseperiood ka olla. Mees arvas, et asja võiks korralikult ära teha ja ka kihlasõrmuse osta. Selles osas olime me ebatraditsioonilised, sest me käisime koos sõrmust valimas ja ostmas. Mees ütles, et tema otsustab kus ja kunas selle ettepaneku ära teeb. Suurt üllatust seega polnud, sest ma ju teadsin, et millalgi kihlume, aga pisikene ärevus jäi hinge, sest ma ei teadnud, kus ja millal mees mind üllatab.
Jõulude ajal veedame need vaheldumisi minu vanemate ja mehe vanemate juures. Tol korral olime jõululaupäevaks mehe vanemate juurde sõitnud. Õhtul, kui pidulauda istusime, ma nagu sain aru, et mees midagi plaanib, sest ta oli ämmaga tükk aega kadunud kuhugi ja tagasi tulles olid mõlemad suhteliselt imelike nägudega. Enne sööma hakkamist minu mees tõusis püsti ja ütles, et tal on üks küsimus küsida, laskus minu ette ühele põlvele ja küsis: „Kallis, kas sa tuleksid mulle naiseks?“ Ma jõudsin enne seda veel midagi pomiseda, et uskumatu, et sa seda siin teed ja olin nutu äärel. Loomulikult ütlesin mehele oma jah-sõna ning siis suudlesime, kallistasime. Mehe vanemad olid üllatunud, aga kogusid ennast ruttu. Äi tõstis õhtu jooksul meie auks mitu korda klaasi. Ämm tahtis sõrmust näha ja ütles heakskiitvalt, et oh kui kaunis.
Minu vanematele teatasime telefoni teel ja nemad olid kõik rõõmsad. Sõbrad võtsid ka kõik uudise rõõmsalt vastu ja soovisid õnne. Mina aga veetsin esimesed kolm päeva pidevalt oma kihlasõrmust vaadates ja naeratades.
