Miks siis ometi paljud paarid niisama koos elavad ja lükkavad abiellumisse määramatusesse? Tahetakse autosid, maju, ülikoolid lõpetada, kindlat töökohta ENNE KUI abiellutakse. Aga miks seda kõike abielus olles siis teha ei saa? Vanasti polnud ju pruutpaaril mitte midagi enne pulmi ja kõik soetati koos. Tänapäeval peab olemas olema aga juba terve elutöö: maja, koer, laps, karjäär ja ALLES siis saab rahus abielluda, nagu abielu segaks oma elu eesmärkide saavutamist?

Minu meelest kaob abiellumise mõte ära kui elatakse aastaid koos, eriti kui veel laps(ed)ki olemas on. Pole ju üldse romantiline abielluda peale 10-aastast kooselu! Miks sellega nii kaua venitatakse? Arvatakse, et mingi kindla, enda poolt määratud, aja pärast on palju parem abielluda. Kust te üldse teate, et teil siis selleks ajaks on hea töö ja maja olemas? Võibolla on just kohe parem abielluda kui 5 aasta pärast, nii kauget tulevikku on ju väga raske ette näha. Aga koos tulevikku astuda palju kergem…

Mis on need põhjused, mille pärast abiellumisega aastaid oodatakse? Täiesti arusaamatu on meeste loogika, mille järgi lapsi teha julgetakse, aga abielu lükatakse edasi. Laps on ju tuhat korda suurem vastutus ja elumuutus. Laps on sul kuni surmatunnini, tema elu ja heaolu sõltub sinust ja sinu kasvatusest. Aga abielluda ei saa, sest pole raha, ei tunne naist nii hästi, pole maja jne? Aga tühja sellest, lapsi võib ikkagi saada. Miks on abielule seatud nii kõrged ootused,aga lapsesaamisele mitte. Lapsesaamine on ju hulga vastutusrikkam kui abiellumine. Abielu võib alati ka lahutada, lapsi sa olematuks muuta ei saa.

Tundub, et tänapäeva meestel on väärtushinnangud totaalselt sassis, kui saadakse lapsi naistega, kellega isegi abielluda ei julgeta. Siin kohal pean ma küll meeste paljukiidetud loogikas pettuma, sest loogikat sellises järjekorras ma ei näe.

Avalda arvamust! Mida sina arvad? Mitu aastat võiks enne abiellumist koos elada? Kas üldse peaks nn patuelu elama või peaks noorpaar kokku kolima alles siis, kui juba ollakse abielus?